4.2.21

Kuidas minust fotograaf sai!


Fotograafia on minuga eluaeg kaasas käinud. Minu vanaisa, keda ma pole kunagi isiklikult kohanud kui ainult paar korda elus kassajärjekorras teda eemalt nähes, pildistas ning ilmselt sealt olen selle huvi ka pärinud, sest mitte keegi teine meie suguvõsas, nii kaugele kui ma seda uurinud olen, pole kaamerate vastu huvi tundnud (hobuste teema on mul näiteks vanavanaemalt) Alustasin nagu ikka kõigest mida enda ümber märkan. Mul on aastast 2007 KÕIK albumid kenasti sorteeritud, kuupäevade järgi. On eraldi hobifotode kaustad ja hiljem tekkinud tellimustööde omad. Seega kui mõni klient soovib aastast 2010 pilte, siis ta need ka saab, kõik on alles.

Minu päris esimene võimsam digikaamera oli Sony DSC-H2 ja ma kasutaksin seda kaamerat tänase päevani! Ülihea masin, pisikene aga võimas. Kui see praegu müügis oleks, siis ostaksin endale uuesti! Ideaalne masin hobifotograafile kasutamiseks. Pildistasin sellega KÕIKE!

Aastal 2012 tulid esimesed pildistamised klientidega KUIGI 2010 aasta ehk minu kõige kõige esimene nö tellimustöö oli pildistada Mormelari lastest jõulupildid. Sellest on kasvanud välja iga-aastane traditsioon ehk 10 aastat hiljem, igal jõulul, jäädvustan tema lapsi :) Vahepeal on vähemalt kord aastas ka üks klassikaline peresessioon lisandunud. Võimas on nende piltidega seda arengut vaadata! Rääkimata tänu, et olen saanud midagi nii ägedat mälestusteks jäädvustada!

2012 sai minu nö murde aastaks, mil kutsusin 15 eurose sessiooni puhul inimesi pildistama. Hei, kõik alustavad kuskilt! 2013 aastal pildistasin ma 7 pulma. Oota, ma ise jäin ka praegu lugema, oli ka nii palju, ainult aastase vahega!? Uskumatu!

Kõiki neid tellimustöid pildistasin ma aga juba uue kaameraga, milleks sai Nikon D60 + kit objektiiv Nikkor 18-55. Too kaamera on koos kõigega mul kenasti kapis alles ning just nädalakene tagasi laadisin aku täis, et korra proovida. Päris jube :D Aga mida kõike sellega teha sai! Alustasin Delfile pressifotode tegemisega, tegin tellimustöid ratsavõistlustel, perepildid, pulmad. Kõike, mida algaja ja väga motiveeritud fotograaf teha jõudis ja soovis.

Mina ei ole tänaseks oma nö suunda valinud, sest mind ikka veel huvitab kõike pildistada! Küll aga ei tee ma enam pressifotosi ning täispikad pulmad on harvem nähtus. Ajaliselt ei jõua. Ratsavõistlused ja perefotod (beebid, loomad, lapsed jne) on võtnud suurema osa ajast. Isegi kodus haaran harva kaamera, mida ma kindlasti tahan tasapisi muuta. Teate kui äge on neid vanu pilte vaadata ja kõiki neid emotsioone uuesti ja uuesti läbi elada!? Ülivõimas!




Üks esimene suurem töö Eesti Päevalehe kaanefotona! Ma olin nagu soolasammas seal proovis, et seda viiulit pildistada. Kuigi esiti tundus, et viiuldaja minust suurt midagi ei arvanud, sai ta ilmselt varsti aru, et ma põen ja aitas mul selle pildi ka napsata. Ei teadnud tookord, et sellest kaanepilt saab kui mulle sõbrad järsku helistama hakkasid. Nii äge! See ajaleht on mul mälestustekarbis ka olemas :)





Pilt vaarikatest, mis tõi mulle võidu nüüdseks mitte eksisteeriva fotolehe kaudu puhkuse näol Vihula mõisas! Ülivahva oli :) Aga noh, tänapäevaks ei arva ma laikide kogumise näol võitudest suurt midagi, sest võidab ju see, kes aktiivsemalt oma sõpru ahistab, eksole :D


2014 aastal pildistasin pressifotosi lisaks Delfile ka Elu24 ja Pärnu Postimehe jaoks. Ma olen äärmiselt tänulik selle võimaluse eest, üliväga! Mul avanes võimalus pildistada Urmas Reinsalu, Presidendi ballile saabujaid (seisime tunde külma käes lõdisedes ja käsk oli ju jäädvustada kui presidendipaar autost väljudes käest kinni ei hoidnud) Olen pidanud sõitma mööda linna eliite taga jahtides (mingite vihjete peale, muidugi ebaõnnestunult) Kuid minu jaoks on neist isegi võimsam olnud võimalus pildistada oma lemmikartistide kontserte: 30 Seconds To Mars, One Republic, Placebo Positivusel. Ilmselgelt ei olnud mu tehnika selleks võimeline aga ma püüdsin, ma tahtsin ja vähemasti proovitud. Selleks hetkeks olid mul muidugi juba uuemad objektiivid kui kit. Kere vahetasid Nikon D7000 vastu ja objektiiviks oli Sigma 70-200mm 2.8

Minu jaoks lõppes pressifotode tegemine kahel põhjusel. Esiteks eetiliselt, ma ei olnud tegelikult huvitatud pildistama autoõnnetuses surma saanud väikese lapse hukkumispaika ega istuma kaameraga eliidi nina all. See tekitas minus ebamugavust.

Jätkasin küll Tallinna Horse Show galeriidega, see oli veidi teistsugune töö, kuid ka sellega lõpetasin paar aastat tagasi ära.


Minu teekond fotograafina sai järgmise murdepunkti aastal 2015, mil lõin oma isikliku ettevõtte ning olen stabiilselt iga aastaga tegelenud vaid selle tööga, mis mulle meelerahu pakub ja armastust toob. On olnud kergemaid ja raskemaid aegu ent mitte ükski tagasi astutud samm, ei ole mind murdnud. Hoopis edasi on tõuganud. Ma ei nuta kriitika ees, see on vajalik, et edasi liikuda. Ma olen üliõnnelik võimaluse üle teha seda tööd, mida ma südamest nii väga armastan! Ja ma ausõna, ei vahetaks seda millegi muu vastu välja.


Ma olen nii rõõmus, et mul on aastatega tekkinud pered, kes ikka ja jälle minu kaamerasilma ette tulevad, lausa mitmeid kordi aastas. Need on toreda peretraditsioonid ja püüan sama teed ka oma perega minna nüüd, mil kodus on väike laps :) Fotode ilmutus on minu jaoks oluline ning nii neid albumeid ikka tekib. Aitäh, et minuga mälestusi püüate! :)





1 comment:

Rilke Tuisk said...

Jõudu sulle sinu tegemistes! Väga tubli oled! Teed oma tööd südamega, kajastub piltidel!