14.1.21

Fotomeenutused taevast!

 Ma pildistan suvel väga palju taevast, telefoniga küll aga päris ägedaid pilte olen saanud! Kui ma neid praegu arvutiekraanil vaatan, tuleb ikka jumala selgelt meelde kuidas enne tuleb kuskilt metsa tagant kaugusest kõemürin ja siis ilmub ei kusagilt üks kole hirmus pilv. Hetk hiljem näed kuidas kauguses olev mets valgeks värvub ja kui on täielik vaikus (nagu enne tormi ikka, haha) kuuled ära ka selle paduvihma rabina, mis kohe kohe su majani jõuab. Reaalselt ma ei usuks ennast ka kui ma seda praegu loeksin aga ma igatsen suviseid padukaid, kõuekõminaid ja seda ärevat tunnet: kas ma jõuan hobused enne välgusähvatusi koplist kinni püüda või ei!?

Tegelikkuses ma olen äikesefoobik. Ma kardan äikest üsna paaniliselt. Lapsepõlvetraumad. Ja mingil haigel põhjusel õnnestus mul eelmise aasta suvel lausa 2 korda sedasi äikese kätte jääda, et ma elasin kõik oma elu jooksul kogetud traumad nendel hetkedel läbi ja arvasin, et ma saan kohe surma. Reaalselt ma olin nii halvatud (ühel korral olin äikese käes koos Ukuga) Neid hetki ma jah, meenutada ei tahaks. Võeh, mul tulid praegu ka külmavärinad :(

Aga pilte on tore vaadata, sest taevas on viimastel aastal minu arvates mega mänguline ja võimas olnud! 2020 aastal oli kuidagi eriti troopiline see vaatemäng.


See pilt on tegelikult üsna nukker minu jaoks, sest ma veel tükk aega mõtlesin, kas ma ikka jalutan Ukuga poodi ja tagasi. Need pilved kogunesid ja läksid sama ruttu laiali ka, reaalselt nagu minutitega kuigi tuult praktiliselt polnudki. Hästi imelik ilm oli. Inimesed jalutasid, lapsed olid õues. Jalutasin edasi. Poe juures elu käis. Kui ma poest väljusin, oli just veidi sadanud aga kuna soe ja tuulevaikne, jalutasime edasi. Sisimas tundsin, et oleks võinud veidi oodata, et äkki laps saab märjaks. Kui olime keskusest veidi väljas, jäi hästi meelde see imelik vaikus. Kõik lapsed olid hoovidest kadunud, ühtegi autot ei liikunud ja minu selja tagant tulid imelikud pilved. Kui olin juba keset lagedat põllumaad, kõnniteel, elektripostide all, sähvatas kohe minu kõrvale maasse piksenool (põllule, veidi eemale siiski) Sellest piisas, et ma sain tõenäoliselt šhoki. Ma ei tea kuidas ma suutsin telefonil Peremehe numbri valida ja ta endalegi arusaamatus keeles appi kutsuda. Ma tahtsin kogu südamest röökida aga kuna Uku minuga kaasas oli, ei tahtnud last paanikasse ajada, niipalju adekvaatsust veel oli säilinud.

Mäletan veel seda ühte autot kes sel hetkel minust aeglaselt ja mulle rooli tagant otsa vahtides järgi vaatas...oli raske seisma jääda ja küsida, kas me tahaksime autosse varjuda?!

Igatahes anusin omaette pobisedes ja tibusammudel edasi astudes, et see ei korduks. Õhk oli nii raske, et seda võis sõnnikuhargiga tükkideks raiuda! Just sel hetkel kui nägin kaugemal teeotsas Peremehe autot, kärgatas mu pea kohal uus pikne koos nii räige kõuemürinaga, et ma kaotasin totaalselt enesekontrolli ja vappusin uuest shokist üle kere juba. Peremees kimas kohale ja see oli ainus hetk kus ma suutsin hingata. Ma vappusin nii tugevalt, et mul läks kõva mitu tundi, et sellest välja tulla.

Teine õudne hetk oli üsna sügise poole. Ilmad olid siiski sellised troopiliselt niisked aga küllaltki jahedad juba. No imelikud ilmad igatahes. Kuna õues tormas veidi, kappasin ruttu üle hoovi, et talliuksed kinni panna. Tunda oli kuidas tuul tuure kogub. Üsna pime ka, las õhtul olla uksed kindluse mõttes kinni. Tahtsin loomadele enne veel kausitäie silo jagada ja hakkasin just talliuksest välja astuma kui üle terve taeva lõi lihtsalt kohutav pikne koos paari sekundilise vahega kärgatava kõuemürinaga. Kiljusin ja hüppasin kahe jalaga õhku. Hobused ehmusid sellest raginast rohkem kui minu kiljumisest. Kutsusin Pettsoni kohe talli varju, kes ilmselgelt oli ka üsna segaduses. Muidugi järgnes sellele äikesele ebanormaalne rahesadu. Ma reaalselt arvasin, et nüüd läheb selle hetkega tekkinud tormiga katus ka lendu. Hobused tammusid väga rahutult boksides ringi ja plekikolin tõmbas mul kõrvad lukku. Kuna just siis pidi muidugi telefon tuppa jääma, ei saanud ma Peremehele ka helistada. Ma ausalt oleks palunud tal maja kõrvalt autoga talli ette sõita. Jäin seega talli, kuskile minna ei julgenud. Ootasin kuniks hobused rahunevad, tuul andis korraks järgi ja lihtsalt helikiirel sammul (joosta ju ei tohi) trampisin ruttu üle hoovi majja. Hea lage hoov ka. Kuna hobused aga söömata jäid, võtsin auto ja sõitsingi talli ette, tõstsin pm autost silo kaussi, kausiga talli ja tehtud :D Uh, mida kogemused!



Üks üsna hirmus aga õnneks mitte äikeseline lugu juhtus veel. Taaskord teel poodi. Õnneks Uku oli seekord vankris. Taevas oli terve selle aja kahtlane olnud aga õhk ei olnud nii soe, et sealt äikest tuleks (radarit jälgisin ka aktiivselt, arvestades eelnevaid kogemusi) ja usaldasin minna. See mis aga järgmisena praktiliselt minutite jooksul toimus, oli ebareaalne! Ma arvasin tõsimeeli, et ma jään orkaani keskele, sest see ei olnud normaalne! Jube keeruline on sõnadega seda tunnet, seda vaatepilti ja seda hirmu edasi anda, mis mind sel hetkel valdas aga no kuna äikest ei olnud ega tulnud, siis päris shokis ma õnneks ei olnud.

Nimelt olin JUST jõudmas keskusesse majade vahele kuid siiski veel põldude keskel kuid nägin kaugelt metsa äärest lähenemas vihmaseina. Konkreetselt lumivalget, ragisevat vihma! Minuni polnud veel ükski piisk ka jõudnud kuid ühtäkki tõusis selline marutuul nii, et ma jõudsin juba kõige hullema stsenaariumi välja mõelda. Ema süda on ikka kahe jalaga maa peal ning ma suutsin ainsana reageerida ja lapse vankrile katte peale tõmmata. Ega ma muuda teha ei saanudki, sest tuul oli nii ränk, et ma pidin keset teed seistes vankrit ja selle katet kahe käega nii tugevalt kinni hoidma, et vanker külili ei lendaks. Kate oli juba viis tiiru vankrile peale teinud ja kokkvõttes pidin kätega ainsa avause hetkeks kinni suruma, sest tuul tõmbas vankrit püsti sinna alla tekkinud õhu tõttu. Kuna mul oli ainult üks õhuke softshell ja õhukesed aukudega teksad (vaesed punased põlved) siis ma oigasin valust kuidas see vihm mulle peale tuli. See OLI reaalselt nii ränk nagu ma kirjutan! Aga seda momenti kui tulid see räige tuul koos vihmaga läbisegi ragisedes, vot see oli õudne! Nagu maailmalõpp...ausalt! Ja sama kiiresti kui see algas, säras taevas päike ning kuna ma juba keskuses olin, käisin tilgutasin poe põranda ka kenasti loiguliseks ja tagasiteel pidin imeilusa ilma tõttu palavuse kätte ära surema :D

















Hästi huvitav on tegelikult see, et meie kodust lähevad peaaegu kõik äikesepilved ringiga mööda. Või katavad neid hästi õrnalt mingi nurgaga nii, et me saame enamasti ainult kerge äärevihma ja kuuleme neid õudukaid kõuekõminaid kuid üliharva kui kusagil lähedal reaalsel ka maasse lööb. Noh, siis kui mina õues olen, siis kindlasti on just peakohal, eksole! Näiteks need ülemised ja alumised pilved. Ma jõudsin poolpaanikas hobused koplist talli tuua ja korra pildistama minna kui see pilv tuli ja tuli ja ragistas. Aga reaalselt hajus ta üle taeva laiali ja tõmbas tuldud teed tagasi :D Hobuseid ma enam õue ei viitsinud tassida, sest ööseks lubas uut äikest ja minu käsi ei tõsta neid loomi sel ajal lagedal hoidma. Ega nad eelistavad padukate ja rahesadude ajal ise ka varjus olla. Loodan, et 2021 aasta suvel ma selliseid välguretki enam ette ei võta :)
















No comments: