22.2.21

Meie Teelia

Teelia tuli meie perre aastal 2018 kui minu armas vana Ginnie lahkus paremasse koplisse sealpool piiri ning Spirit jäi üksi. Mul oli ruttu tarvis uut hobust, et traavlipoiss üksi ei peaks olema. Uue hobuse soetamine ei olnud ilmselgelt mul plaanis kuid kui Ginnie lahkuma hakkas, oli samuti üsna ootamatu. Kui on aeg, siis on aeg. Teelia jäi mulle silma hobuste müügigrupis ning minu õnneks teadsin ka tema omanikku Raeli. Seega usaldusväärne kodu ja teadsin, et saan imelise hobuse. Küll aga ei olnud mul üldse plaani soetada Eesti tõugu hobust. Veel vähem noort, saduldamata looma. Silma ta mulle siiski jäi ja hakkas hetkega meeldima. Ka oma esimese hobuse ostsin ju puhtalt pildilt märkamise põhjal :D Pettuma ei ole pidanud üheski! Kuigi Big Doll (mu esimene hobune) ei ole minu oma enam, siis tegu oli tõeliselt vinge traavlipreiliga. Esimene ja teine pilt on Teeliast varsana, vanas kodus Raeli juures.


Kui olin otsustanud, et Teelia saab minu omaks, läksime talle treileriga järgi. Kuna noor märaplika polnud varem treileriga kokku puutunud, kasutasime rahustit, et teda peale saada. No seda ikka läks :D Sest kui külmavereline ärritub, kaob see rahusti sama kiiresti kui vits vette ja maha teda rahustada on üsna keeruline, eriti veel noort looma, kes esimest korda oma karjast eemale viiakse. Meil kulus 2 tundi meelitamist, vitsa, rahustit, lükkamist, tõmbamist kui tuli Raeli vanaema, käskis koti pähe tõmmata nagu vanasti, ja hobune oli hetkega treileris :D Vanemaid tasub kuulata!

Me pidime enne koju tulekut veel mu ruunapoisi peale võtma, sinna talli oli aga päris pikk maa. Terve tee käitus Teelia treileris nagu vana kala. Kui teises tallis oli tarvis veel aidata noori põgenenuid sälge kinni püüda, istus preili ikka nagu mõmmi ja ootas. Ruunapoiss sai lõpuks Teeliale seltsi ja kodutee võis alata.




Tasapisi alustasin Teelia ratsastamisega. Ta oli siis veel ilus sale preili :D Õppis esmalt varustust tundma, siis käekõrval jalutama ja kordel liikuma. Ideaalne hobune! Midagi ta ei karda (kuigi on asju mis ikka on uued ja hirmutavad eks) Kõike õppis üsna kergelt ja edukalt. Ja liikuda ta oskab, kui vormi on ja tahab :D Selle viimasega on tüüpilisele eestlasele kohaselt ainult rohkem viitsimatust :D



Kahjuks on tal minu õnnetuseks kergemat/raskemat sorti putuka allergia (me elame ju veel jõe ääres) mistõttu enamuse ajast ei ole tal korralikku lakka. Suvel nühib ta selle totaalselt nulli. Saba on ka üsna lühikene, võiks olla ilus ja pikk. Mis teha. Suvel tuleb aktiivselt putukatekki kasutada kuid kuna mõlemas koplis on puud/elektripost, siis paratamatult sügab ta need maha.








Nende sadulapiltide hetkeks oli Teelia juba saanud algratsastuse Leplaane tallis Keidy Udalovi käe all. Olen ülirahul! Hobusõbralik lähenemine ja no õnneks Teelia käitus ka nagu oleks juba saduldatud olnud :D Rahulik, uudishimulik ja viisakas. Kedagi alla ei loopinud, ei mingit pukitamist. Sügiseks oli ta kenasti kodus kuid kahjuks ruunapoiss pidi samuti paremasse koplisse lahkuma, teda samuti meiega enam ei ole :( Teeliale tuli seltsi täkupoiss Mister, keda esialgu peab kaugemalt vaatama, ent stressi leevendamiseks hakkasin otsima uut kaaslast.





Teelia ajutiseks/uueks sõbrannaks sai halli värvi ristandmära Bella, kes varssa ootas. Esialgu oli plaan, et Bellast saab samuti minu hobune kuid kuna ta ei olnud sobiv ka kergemaks maastikusõiduks ja mul ruumi piiratult, et niisama kedagi koplikaunistusena pidada, läks Bella tänavu jaanuaris oma koju tagasi ning Teelia sõitis mõneks ajaks jälle Keidyle külla. Ta nautis mul suvel ja sügisel koplipuhkust, käis aegajalt sadulas kuid enamasti lasin nö lapsepõlve nautida. Vahepeal sadulas käies veendusin, et märapreili siiski oskab ja mäletab ratsutamisega seonduvat ja lasin edasi puhata.

Kuni suveni (ilmselt) on ta külapeal ning seejärel tuleb koju tagasi. Loodame, et lähiajal saavad nad Keidyga koos ka esimese võistlusstardid teha kuigi 12 km pikkusel ratsaorienteerumisel sai mu väike ümar eestlane koos ratsanikuga juba 1.koha :)