17.11.20

Tagasiteel

 


Nii pikka blogivaikust ma ei mäletagi siin. Aga töine suvi oli, võib olla isegi uputasin ennast töösse, et oleks kergem edasi minna. Hästi tore oli. Mind igasugused kevadised ülepaisutatud hirmutamised ei mõjuta. Ja juulikuust alates otsustasin ma 100% oma sisetunnet usaldada ning olen ka nüüdseks täiesti ravimivaba elu elanud. Sain kinnitust ka nõialt, kelle juures ma hiljuti käisin.

Kuigi aeg on kulgenud üsna stabiilselt, siis tunnen, et olen ennast jälle kaotamas. Ei, mitte depressiooni kätte, vaid lihtsalt, kurvastusse. Kaotusvalusse.

Vaid mu pisikene põrsapoeg hoiab mind jalul. Ja mu ema, mu väikevend. Vennalapsed. Sügis pole kunagi minu jaoks raske aeg olnud aga nüüd, mil saabumas on aasta lõpp ja esimene surma-aastapäev...

Esimene vanemate pulma-aastapäev ilma isata, esimene 50 juubel, mis jääb pidamata. Esimesed jõulud kus teda päriselt ei ole.

Kuidas sa tuled sellest välja!? Sa kas tuled või ei tulegi. Ma tean, et ma pean, sest mu väike poeg vajab seda. Ja ma tean, et Tema hoiab mu seljatagusel silma peal. Mulle on seda öeldud ja isa ise on seda korduvalt kinnitanud.

Kuid mitte miski ei võta ära seda valu, ka aeg mitte...