17.11.20

Tagasiteel

 


Nii pikka blogivaikust ma ei mäletagi siin. Aga töine suvi oli, võib olla isegi uputasin ennast töösse, et oleks kergem edasi minna. Hästi tore oli. Mind igasugused kevadised ülepaisutatud hirmutamised ei mõjuta. Ja juulikuust alates otsustasin ma 100% oma sisetunnet usaldada ning olen ka nüüdseks täiesti ravimivaba elu elanud. Sain kinnitust ka nõialt, kelle juures ma hiljuti käisin.

Kuigi aeg on kulgenud üsna stabiilselt, siis tunnen, et olen ennast jälle kaotamas. Ei, mitte depressiooni kätte, vaid lihtsalt, kurvastusse. Kaotusvalusse.

Vaid mu pisikene põrsapoeg hoiab mind jalul. Ja mu ema, mu väikevend. Vennalapsed. Sügis pole kunagi minu jaoks raske aeg olnud aga nüüd, mil saabumas on aasta lõpp ja esimene surma-aastapäev...

Esimene vanemate pulma-aastapäev ilma isata, esimene 50 juubel, mis jääb pidamata. Esimesed jõulud kus teda päriselt ei ole.

Kuidas sa tuled sellest välja!? Sa kas tuled või ei tulegi. Ma tean, et ma pean, sest mu väike poeg vajab seda. Ja ma tean, et Tema hoiab mu seljatagusel silma peal. Mulle on seda öeldud ja isa ise on seda korduvalt kinnitanud.

Kuid mitte miski ei võta ära seda valu, ka aeg mitte...

1 comment:

Jaanika said...

Tere. Kirjutan esimest korda, kuigi blogi loen juba aastaid. Olen sinu olukorrale/kaotusvalule palju mõelnud ja vaikides kaasa elanud. Saatnud sulle mõtetes palju jõudu, valgust, soojust ja hingerahu. Ma tean mida sa üle elad, olen kaotanud samale sõralisele oma ema, kes oli ka kõigest 56aastane. Ja ma tean ka kui hullud on esimesed aastad igasugu tähtpäevad, mis peaksid olema justkui rõõmupäevad, aga mõõduvad mõru/valusate pisaratega võideldes. Minul oli selline ka lapse sünnipäev,enda sünnipäevast rääkimata. Ja ma ei uskunud, et see olukord kunagi muutub, et see meeletu valu kuhugi kaob. Olin küll lugenud, et esimesed kolm aastat on väga rasked, aga mulle tundus, et ülejäänud elu on väga raske. Tänaseks on ema lahkumisest mõõdas neli ja pool aastat, ja ma pean siiski ütlema, et tõesti peale kolmandat aastat läks järjest kergemaks. Sellest ei saa minu meelest kunagi nö üle, aga sellega koos kuidagi olen õppinud elama, nii et ma tunnen emale mõeldes eelkõige suurt tänulikkust, mitte meeletut valu. Ma saadan sulle ikka edasi sooje ja helgeid soove. Ma usun, et sa saad kunagi oma hingerahu tagasi, aga lein vajab aega, mõnel väga kaua ja seda ei tohiks alla suruda, siis hakkavad endal tervisehädad. Suured soojad kallid sulle ja ole sa hoitud.