28.6.20

Äike


Ma pole kunagi veel oma elu pärast sedasi kartnud nagu eile kella 13 ajal. Jalutasime Ukuga poodi ja õhk jäi nagu seisma. Hästi lämbe. Samas sinine taevas. Pilved. Mingi 5 min olime poes ja tulime välja. Autod sõitsid, kuulsin kuskil laste hääli. Jalutasime poest eemale üle ristmiku kahe suure põllu vahele jalgteele et koju tulla. Ja olime tee keskel. Ikka piisavalt kaugel koduteest ja keskusest. Eemal nägin kuidas kauguses valge vihmasein meie suunas liigub ja siis kärgatas mu silme ees piksenool kõrvale põllule ja samal hetkel käis selline ragin mu pea kohal, et ma hüppasin õhku ja sain hetkega paanikahoo. Püüdsin mitte mõistust kaotada ja lapse nähes hüsteeriasse sattuda. Vappusin üle kere ja helistasin kohe Peremehele et palun kimagu kohe meile vastu. Samal ajal püüdsin teosammul edasi liikuda ja anusin et see ei korduks. Nägin kauguses mehe autot ja samal hetkel lõi uuesti lähedale põllule koos kärgatusega. Sel hetkel ma juba kaotasin mõistust aga Peremees andis talda ja kui auto kõrvale jõudis sain grammi rahuneda.

Enne neid kärgatusi oli õues täielik vaikus. Mitte midagi ei kauguses ega läheduses. Koguneski täpselt meie küla kohal. Ma olen siiani nii pinges, käed värisevad vahepeal. Ma olen eluaeg äikesefoobik olnud lapsepõlve traumade tõttu. See tunne oma pisikesega kaitsetult keset suurt jalgteed lagedate põldude ja elektripostide kõrval olla, oli lihtsalt kohutav.

Ja ma veel enne kodust tulles mõtlesin et kas võtan telefoni kaasa või mitte.

No comments: