19.1.20

Tormine talv


Uku magab õues oma esimest päevaund, täna jookseb 4 tund õueund (postitust kirjutasin mitu päeva varem päeval, nüüd jätkates on aeg edasi läinud ja öö käes, hihi) Rekord on siiani olnud 6 tundi, alles nädalakene tagasi oli 5 tundi ja 30 min aga ma tassisin ta varem tuppa, pimedaks läks :D Ta magab päris titest alates esimese päevaune õues ja mitmeid tunde. Ei ole meil kordagi olnud plaanis teda jaheda ilma tõttu tubaseks jätta või miskit. Lapsel on oma vankrikoopas soe ja mõnus. Isegi magaks. Nüüd on kevad ja suvi tulemas ning loodetavasti pikad uned veel säilivad :) Kui päris alguses ma iga tuulega teda õue ei viinud, siis nüüd magab ka suuremate tormide ajal maja ees akna all, tuulevaikses ja kõige soojemas nurgas. Pm mul silma all (näen seda akent igast toast)


Mul on nii nii kahju, et Uku ei ole saanud veel lumes möllata. Kuid eks selle aasta lõpuks on ta juba suurem ja saab rohkem asjadest aru, siis loodan küll kahekordset lund selle ilmajama eest mis tänavu toimub :( Arooniad ja mustsõstar kasvatavad põõsaste küljes pungi! Hobusekoppel läks paar päeva tagasi juba roheliseks ning kraavikallastel hakkas heina sees värske rohi kasvama. Õudukas :( Kuid ma ei mõtle enam halvast pikemalt. Pea püsti ja naudime ilusat!


Olen omadega lõpuks hakanud jõudma sinna kuhu jõuda tahtsin. Seda oli väga väga vaja. Äkki kirjutan isegi pikemalt kuidas ma abi olen saanud ja mida selleks aru pidin saama. Ehk on teistelegi abiks. Igatahes võtsin vastu otsuse sel aastal rohkem riskida, rohkem elada ja mitte muretseda. Olen teinud juba mitu suurt sammu selles suunas, et lõpuks jälle elada! Ja teate mis?! Kõik loksus vaid paari päevaga paika! Järelikult nii pidigi minema...

Tegelikult on veidi imelik, et ma nii nunnude Uku piltide juures jälle oma muredest kirjutan aga just tänu talle ma pingutan ja näen vaeva. Ja olgem ausad, palju palju ilusat ja põnevat on ka tulemas! :)


No comments: