20.11.19

Tere blogi!


Mul on tunne, et mida popimaks muutub blogimine (või on juba muutunud) seda vähem kirjutan mina siia midagi. Elus on nii nii palju toimunud, et ei oskagi midagi kirja panna. Googeldasin täna üle aastate Deviantarti ja sealt edasi sattusin kuidagi vanade blogide peale mida enam ei kirjutata aga veel avalikult eksisteerivad. Lugesin vanu sissekandeid, siis hüppasin aastaid tagasi enda vanadele postitustele ja mõtlesin, miks on nii raske olla sama rõõmus ka praegu? Kas kõik need halvad asjad, mis vahepeal juhtunud, on tõesti niivõrd lõplikud, et elu peab seetõttu seisma jääma? Võib olla ongi seda positiivsuse laengut tarvis, seda akent uuesti avada, et tuua tagasi see lihtne rõõm, lihtne ellusuhtumine nagu kunagi, aastaid tagasi? Iga pisiasi tõi rõõmu ja head enesetunnet, naudingut.


Minu suurimaks naudinguks on minu pisikene beebipoiss Uku! Ma olen üha kindlam, et tänu talle ma olen suutnud üldse jätkata. Tänu Ukule olen ma see, kes ma olen ja usun, et tänu talle leian ma ka selle akna, et olla see kes ma olin enne kõike seda mis toimunud on (toimumas on) Uku on parim, mis minu elus on kunagi olnud! Ta on nüüdseks 6 kuud ja pisut peale. Ta roomab, käputab veidi, 3 hammast suus ja üliarmas naerupall. Ta naeratab kogu aeg ja kõigile.


Ta on lausa nii hea beebipõnn, et ma olen kõik need 6 kuud saanud edukalt tööd teha. Koos temaga ja ilma temata, kui ta vanaemade juures hoius või issiga jääb. Mida aktiivsemaks ta muutub, seda põnevamaks see elukene läinud on! Hommikuti saab ärgata kui põnn käega ninast kinni võtab ja naeratab sellepeale või kui ta suuuuuuure haigutusega ringutab ja siis jääb sind sügavale silma sisse vaatama, naerul suuga. Imeilusad hommikud!

Minu pisikene päkapikk kaalub nüüd 6500 ja on 65 cm pikk. Emmesse :) Aga uni ja söögiisu on issi moodi :P

No comments: