26.8.19

Uku - 4 kuud


Minu imearmas põssapossa Uku sai täna 4 kuud nooreks! Uh, ta on lihtsalt imeline beebipõnn. Nüüdseks kaalub umbes 5200 ja on 61-62 cm pikk. Ja ma lihtsalt võin lolliks kiidelda kui tubli see laps on. Mul pole lihtsalt teinekord enam sõnugi. Täna ta tegi näiteks sellist nalja, et tavapärase 4 tunnise (esimese) päevaune asemel magas ta õues vankris 1.5 tundi ja plaks, silmad lahti. Mina jumala paanikas, sest tall oli vaja tänasega tühjaks visata, mis nüüd saab noh. Jalutasime korra tee peale, ikka silmad lahti. Okei, kuna ta nii vaikselt uudistas, siis jätsin ta traktori kõrvale vankriga, vaadaku puulehti. Kuniks siis märku annab, et kuule emps, aitab. Mida tegi Uku? Vahtis puulehti tund aega, vahepeal tukkus, vahepeal nösserdas oma piimalapiga ja siis vahtis puulehti edasi. Minul tall tühi, õunadki kokku korjatud jälle, käisin veel poes ka ja tagasitulles kutt magas. Magas veel 45 minutit üle söögiaja ehk kokku oli ta sedasi 5 tundi (sellest 3.5 tuli lõpuks uni ja ülejäänu chillis omaette) Müstika!


Mu kallis Enely tuli meid jälle koju pildistama ning Ukumuku oli seekord pisut rõõmsam kui esimesel sessioonil :D Tal on koguaeg nii erinevad näoilmed, nii vahva vaadata. Aitäh Enely - Facebook!


Ukuga on meil selline diil, et kõigepealt tuleb pisut osata omaette olla ning kui ta ilusasti palub (loe: joriseb) siis on meiega tegelemise aeg, millest piisab ka üldiselt natukeseks kui ta jälle omaette askeldab. Nii on mul olnud kõik need 4 kuud aega samalajal kodu koristada, loomadega tegeleda, süüa, isegi ajakirja lugeda. Teinekord piisab kui ma olen ta läheduses kuid üldiselt võin ma vabalt kõrval ruumis ringi joosta. Nüüd ta lahedasti vaatab mulle järgi kui ma kuskil askeldan ja siis itsitab kõva häälega :D 


Kõik need kurikuulsad spurdid on meil nähtamatult möödunud, kohati ma väga ei usu ka neisse. Iga laps on erinev. Kurikuulus 4 spurt algas meil päikeseliselt ja kestis pea kuu aega sama roosiliselt nagu algas. Mitte ühte nuttu, jorinat, hädakisa, mis võiks vähegi viidata sellele palju kardetud spurdile. Vaid pead õppis uuesti hoidma, kõhuli ei viitsinud eriti enam pöörata ning magas rohkem (magab siiani, haha) Boonusena ei vaja enam krooksutamist ja magama jääb nii päeval kui öösel pm alla minuti (mina näiteks magama panemisel ei jälgi kunagi kella vaid last ennast. Nii on kõige mugavam ja minu jaoks loogilisem kuna liigume palju ringi ja Uku on laps, kes magab vajadusel ükskõik kus. Niisama ma poolunist/ergast last magama ei topi, sest kell on sealmaal) Mul on üleüldse hea meel, et olen terve raseduse ajal tekkinud põhimõtetest jäänud jälgima kõiki ning ma näen, et need reaalselt toimivad algusest peale. 


Nii kui 4 spurt nö graafiku järgi lõppes, hakkas Uku jälle oma pead hoidma, kõhuli keerama ja veeeeel rohkem itsitama :D Lisaks lõikus tal märkamatult esimene hammas allkorrusel ning ka see tekkis sinna täiesti nähtamatult. Ei mingit nuttu, palavikku, unetust. Tuli ja nüüd see seal istub. All on näha veel 2 kühmu ning üleval 3, mis tõenäoliselt hakkavad ka lähiajal väljuma, sest no ikka korralikult punnitavad. Müstika...


Muidugi on ka meil olnud raskeid hetki, päevi, öid. Kuid ma võin need ühe käe näppudel üle lugeda, päris ausalt. Reaalselt on olnud 2 päeva (esimese kuu jooksul) kus ma tundsin, et ma lähen hulluks, sest ma ei saanud õue loomi söötma minna siis kui mina seda tahtsin :D Aga need on ka ainsad päevad. On hetki, mil ta joriseb magama minnes rohkem kuid see ei kesta kaua. Magama jääb ta ikka ise ja oma voodis. Kaisus ka ikka vahest :) Ma olen konkreetne emme. Ja ma usun, et see on mulle/meile parim. Ma tõesti usun nendesse taktikatesse mida kasutanud olen ja ma olen selle üle uhke! Ma olen Uku magama kussutanud vaid 2 korda ja seda viimatise haiglas olemise ajal kui me mõlemad stressis olime. Ta oskab magada oma voodis, linnas külas olles, õues. Ta oskab magama jääda ilma muusika, kussutamiseta, käest hoidmiseta (kuigi kõike oleme proovinud, siis neist ei ole saanud harjumused) Ta naudib autosõitu, kandekotis tudumist, vankrit ta vist lihtsalt jumaldab. Vastupidiselt arvamusele, et näoga liikumise suunas stimuleeritakse beebit üle, armastab tema just nimelt seljaga minu vastas olla ja enda ette näha. Ta oskab nüüd mu juukseid kiskuda ning kui ta vaid saaks Pettsonile käed külge :P


Ma nii ootan kui me saame juba koos meisterdada, rohkem ringi reisida (loomaaed, loomapargid, seenel käimine, autoreisid) Ma nii ootan aega kui ta lasteaias midagi meisterdab ja sellest õhinaga mulle jutustama tuleb. Mul on eraldi kaust igasugustest ägedatest meisterdamistöödest ja mänguväljakuplaanidest. Kuid ometi ma kohutavalt igatsen tema imearmast sooja piimalõhna, mis on hakanud vaikselt ära kaduma, tema krimpsus nahka ja aeglaseid vastsündinuliigutusi. Ma keriks kõik need kuud iga jumala kell tagasi, et seda kõike uuesti ja uuestsi ja veelkord uuesti kogeda, tunda ja salvestada, sest need hetked on maailma kõige imelisemad ja kordumatud! Ja pisarad tulevad silma nähes kui ruttu ta kasvab ja teisalt rõõmupisarad, kui põnev meil saab olema :) Ma armastan SIND, mu kallis armas pisike põssapossa Uku nii meeletult, et iga päev mu süda lihtsalt lõhkeb grammikese haaval!

No comments: