13.8.19

Ei ole head ilma halvata


 Suvi möödub raketina. Ma tõesti arvasin, et kõik need halvad juhtumised jäid eelmise aasta kanda aga tuleb välja, et mu elu on teinud kannapöörde ning üks jama ajab teist nii tihedalt taga, et ma ei jaksa enam järge pidada. Igasugune motivatsioon, tahtejõud, ausalt öeldes, ka elutahe (mitte küll päris sõna otseses mõttes) kadusid vahepeal pikaks perioodiks minu maailmast. Kui poleks olnud seda tillukest poisipõnni, siis oleksin elus esimest korda lihtsalt kõigest loobunud...


Peale pikka pikka piinaperioodi, teadmatust ja kurnatust lõpetasin Pärnu emos. Ohtliku rauaaneemia, megaperioodilise kõhulahtisuse (jep, 10+ korda päevas kempsus, no problemo), peavalude (mu pea on elus vist 5 korda tuiganud kui sedagi) kõhuvalude, oeh, kindlasti veel millegagi. Kahel ööl viskas palaviku minu puhul tavapäratu 38.4 peale (olin nii haige vist viimati põhikoolis, jumal, ei mäletagi) ning emosse mineku õhtul olin ma juba kapsas. Põnn jäi Peremehega koju ja linna ma kimasingi. Ilmselgelt oli see üsna tarbetu käik, sest kanüüli ei ole mulle võimalik enam edukalt paigaldada ning pisikesest vedelikutopsist sai ca tunniajane passimine, millele pidi järgnema vedelikupuuduseks turgutus ent kanüül lõpetas üleüldse tilkumise (st vedelik lõpetas tilkumise aga kanüülist ei läinudki midagi läbi) Arst oli iseenesest tore ja palus mul haiglasse jääda kahtlustades sooltega midagi ent kuna Uku issiga kodus, siis otsustasin ka ise koju minna. Kuna järgmine päev oli aeg kirurgile, siis sain sealt pisut vastuseid juurde ning saatekirja haiglasse uuest nädalast. Kirurg pani ka südamele, et kui ikkagi nädalavahetusel kehvemaks läheb, kohe haiglasse sisse laseksin kirjutada (saatekiri oli küll alles esmasp aga ütles, et emo kaudu läheksin) Paraku tõusis sama päeva õhtul jälle kõrge palavik ja meeletu nõrkus aitasid mõista, et minust ei ole enam varsti Ukule ema kui ma sedasi jätkan.

Jõudsime emosse ca kell 17 või 18, ei mäletagi. Haiglasse sisse kirjutati mind aga kell 20? 3.5 tundi emo ukse taga istumist, paanitsemist, nälga, meeletut nõrkust. Kõike seda koos pisikese beebiga. By far kõige haigem kogemus ja suhtumine siiani! Üritati võtta verd, mis siis, et kõik testid said juba päev varem tehtud, saadetud ja ma korrutasin neile, et nad ei saa mu veenideks tilkagi. Pandi kanüül mis hakkas 5 sekundit hiljem juba ainuüksi niisama veenis olles valutama. Istusin sellega järgmise päevani, mil ma käskisin selle lihtsalt eemaldada. Uku oli lihtsalt puhas ime! Ei mingit nuttu, kisa, rahutust. Magas oma esimese ööune emo järjekorras...

Paraku pidime järgmise nädal aega veetma titaga nakkushaiguste osakonnas, sest sisehaigustes polnud üksikpalatit ja sünnitusosakond asub minu arstide jaoks liiga kaugel. Seega olime nädalaks ajaks aheldatud nelja seina vahele ning ilmselgelt ei mõjunud see muidu värske õhuga harjunud imikule hästi. Arvasin juba, et minu õnnetuseks on tal uneregressioon, 4.kasvuspurt, igemetes sügelevad hambad kõik korraga kaelas, sest muidu ideaalse unega beebi ärkas iga 30 min tagant (sh ka öösiti) Mistõttu ma piinlesin veel enam, sest külili söötmine sundis mind vetsu ning püsti/istudes olles oli oht nõrkenuna laps maha pillata. Aga me saime hakkama, sest Uku hoidis mu mõistust kainena ning sundis mind pingutama...

Mulle määrati antibiootikumid, tänu millele tõmbas palavik mõne päevaga tagasi ent jätkus meeeeeeeletu higistamine öösiti, teisalt hakkas sealt edasi enesetunne iga tunniga grammikese haaval paranema. Kui aus olla, siis on mul asjade järjekorrast üsna pudru ja kapsad. Pikk jutt lappama ei läheks, on mul suure tõenäosusega jämesoolepõletik + bakteripesakond kehas. AB kuur aitas bakteriga edukalt võidelda ning see allus ravile pea koheselt. Ühtlasi tehti mulle esimest korda elus kolonoskoopia (never again!) tänu millele saadi ka piltlikult ja kiiresti selgust kuidas ja mis edasi. Liitrites vereproove, muid proove ja nüüd ootan vastuseid. Rauaaneemia oli 70 kandis, arstid imestasid, et ma ikka veel selgelt kõndida suutsin. Vereülekannet mulle õnneks siiski ei tehtud, sest haiglas hakkas rauatase grammikese haaval tõusma. Eelviimasel päeval said nad mulle siiski veel korra kanüüli kätte, et üks kotike raudavedelikku sisse laksata ent lõpetasin kuskil kolmveerandi peal valust oiates ning tulemuseks siiani, pea nädal hiljem, paistes ja valus käsi (veen) Seega pidin kõik ravid tabletina neelama ning vetsus kraani küljes rippudes vedelikupuudust leevendama. Uku läks iga päevaga üha nutusemaks ning eelviimasel päeval ma lihtsalt ei jaksanud enam (ühtlasi tehti mulle kolonoskoopia tõttu väike rahustav süst, mis tähendas, et beebit ei tohtinud ca 6 tundi imetada) ja ema võttis Uku enda juurde senikauaks. Püüdsin küll haiglas magada ent mind ähvardati vahepeal jutuga, et tõenäoliselt selle põletiku raviks pean loobuma imetamisest, mis mulle totaalse shoki tõi.

Kui Uku õhtul tagasi tuli, olin jälle mina ise! Küll aga kõige raskem öö, sest laps lihtsalt ei osanud magada. Nüüd aga tean 100%, et haigla keskkond ei ole beebile hea, sest nii kui me tagasi koju saime, hakkas põnn hetkega oma normaalseid unesid tegema, ei jorise, ei nuta, naerab ja tegutseb vajadusel ka omaette. Jumal teab keda/mida need beebid haiglas näevad...

Mina aga söön nüüd esimest nädalat hommikul enne sööki maokaitse tableti, siis hommikusöök ja 8 tabletti oma põletiku raviks. 4 tundi peale viimast tabletti imetada ei tohi kuid minu õnneks on Uku taaskord lihtsalt maagiline ning teeb oma esimese päevaune 4 tunnise ning ärkab siis kui rinnapiima juba anda võib, seega ei mingit igapäevast lisapiima. Nädala pärast tabletikogus väheneb ja siis jälle. Vahepeal ilmselt mingid testid, uudised. Neid me siin hetkel ootame. Kolonoskoopias ja UH öeldi vähemasti nii paljugi, et vähki/kasvajaid ei ole. Kuid sellegipoolest tunnen tagantjärgi, kui hullus seisus ma olin. See kõhuvalu oli nii intensiivne (ei ole praegugi veel 100% kadunud) et ma läheksin iga kell uuesti sünnitama...

Oma kodus on parim. Uku on kõige imelisem põnn! Tunnen ennast 55x paremini kui haiglas olles, järelikult ravi mõjub ent seda kogemust, neid hirmutundeid ja mõtteid ei kaota mu elust miski. Emotsionaalselt on see kõik olnud niivõrd halvav, et need 3 kuud mil ma sellega piinlesin, jäävad igavesti mu mällu. Nüüd vaid lootes, et tegu ei ole kroonilise haigusega...

No comments: