14.5.19

Taastumine!


Uku sünnist on möödunud 2 nädalat ja veidi peale. Reedel saab 3 nädalat. Uskumatu! Põnn kasvab iga päevaga ikka korralikult, riietelt on näha, et see minibody mis haiglas lohvakas, on juba väga väga paras. Tema kael kannab sellise vanuse kohta väääga hästi, pea kõik kõhuli panemised on sellised, et ta hoiab oma pead lihtsalt püsti nii et väga pikalt ei julgegi hoida. Eile öösel võtsin tema voodist ka beebipesa välja, sest ta ei mahtunud sinna enam hästi ära. Magab nüüd oma voodis nagu suur beebi, ilma pesata. Liigutused on nii aktiivsed ja jõulised, et paar korda pidin ta öösel tagasi keset voodit sikutama, sest oli otsapidi juba peaga võres :P Meil on ikka veel üsna kindel unegraafik ja põnn magab ikka oma 3-4 tunniseid unenägusi. Hommikul tahab rohkem süüa ja ringi vaadata aga peale pikka lõunaund (4-5 tundi õues) sööb korra ja vajub uuesti unne. Vannis käime 1-2 korda nädalas, ei kasuta mingeid vahendeid (viimane kord määrisin enne vanni üliõrnalt mandliõliga sisse, mida vahel harva ka oma kõhule määrisin) Ja vann meeldib talle oi oi kui väga! Kraani all olemist nautis ta kohe kui haiglas esimest korda pesta sai. Laseb oma koivad sirgu, üritab üle õla vett peale rüübata ja paneb käed rahus rinnale risti. Vee-elukas :)

Meie õnneks oskab põnn praegu ise krooksutada ja gaasitada. Puristab kenasti ja korralikult, mina oma menüüd jälgima ei pea, söön kõike ja millal tahan. D-vitamiini ei anna veel. Kui saab kuu vanuseks, katsetan ökopoest ostetud kookosõli baasil. Kui see talle tugevaid gaase peaks põhjustama, siis anname sügisel edasi. Küll aga lasen nüüd kui kuu vanuselt arstile läheme, talle vereproovi teha, et näha kuidas selle tasemega üldse on.

Pepule tekkis peale Muumi mähkmetega katsetamist tilluke lööve, seega oleme nüüd tagasi Natyde ja Moltexi peal.

Minul läheb aga üsna kenasti. Võib öelda, et 2 nädalaga olen ma pea samas vormis nagu enne sünnitust. Kuigi ma ei tea veel, kas mul on ka diastaas või ei, siis jaksan füüsiliselt teha samu töid nagu varem. Ei tee ükski ots mulle haiget, sh ka keisri arm mitte. Kuigi jah, on öeldud, et tuleks rahus toimetada, siis mina kuulan oma keha. Niisama passimine ja istumine teevad mulle rohkem haiget :D Suurim hirm oli, et mul kaovad võhm ja füüsis ära aga õnneks on mul kõik ammuilma tagasi. Häirib vaid see, et higistan nagu loom! Kõige rohkem on teinud valu see armikoht kus keiser ja pimesool kokku jooksevad ent muus osas oli arm valus esimesed 4-5 päeva. Sirgu ka väga ajada ei saanud aga kui juba püsti ajasin, siis ei olnudki nii raske. Kõige raskem oli püsti tõusmine paar päeva ent see oli köömes eelnenud kogemuse osas. Seega võin julgelt öelda, et keiser oli minu jaoks köh köh võrreldes sellega mida kogesin loomulikul teel. Seda tegelikult ei saa isegi mitte võrrelda, sest tõesti on tunne nagu oleks laps mulle lihtsalt sülle antud ilma ühegi valu ja probleemideta (va see osa mida loomulikul sünnitusel tunda sain, never again!)

Ainus millest ma pean sunniviisiliselt hetkel hoiduma on ratsutamine, ent ootangi nüüd arstilkäiku, et seegi välja noolida :P Lähiajal on plaanis esimene pikem linnajalutus beebiga, siis tuleb juba esimene minipulma pildistamine ja peresessioonid. Lisaks ka suvised üritused ja minu sünna :) On mida oodata!

No comments: