10.4.19

Selle pasarahe nimi on elu!


Kirjutamine aitab teinekord pisut koormat vähendada ja kirjutada mulle meeldib. Why not jagada seda pasarahe ka teistega, äkki jõuate midagi juurde õppida või teate teinekord enda eest rohkem seista. Minu mõistus hakkab igatahes üle ääre ajama juba, mis jamadega ma järjekordselt kokku pean puutuma. Millest küll alustada? Ei hakka ma siin nimesi või täpsemaid detaile avalikustama, kes tahab, see uurib ise aga ma lihtsalt jagan, teistelegi õpetuseks, ei piisa enam viisakas ja armas inimene olemisest, täpselt samasuguse sitase jalatallaga saad näkku nii või naa. Kõik blogilugejad kindlasti mäletavad seda toredat seika meie septikupaigaldajatega, mis lõppes sellega, et ma ei soovita antud firmat mitte ühelgi juhul mitte kellelegi enam! Nüüd seisame silmitsi järjekordse firmaga, mis on meie elu antud hetkel nii peapeale pööranud, et septikupaigaldajad tunduvad nende kõrval kukupaidena. Tegu siis kaevumeistritega, keda ma algusest peale 120% usaldasin, neid kiitsin ja imeliselt suheldud sain. Kuniks hetkeni mil kaev valmis sai...

Ma hetkel veel ei hakka sellest saagast siin täpsemalt kirjutama aga ütleme nii, et kui suhtlus oleks ka nüüd olnud esinduslik ja professionaalne nagu ühelt firmalt eeldada, siis polekski asi nii hull. Aga see mis paari päeva jooksul ainuüksi toimunud on, noh, korralik ooper. Kaevuooper.

Mul on jaanuarikuust alates vererõhk seoses igasuguse stressiga üsna kõrge olnud. Lisaks lõpurasedus sekka. Alates sellest kaevujamast tunnen iga päev, kuidas mu keha üha rohkem suriseb ja väsib. Olen pisut jälgimise all raseduse osas ning nädala pärast selgub, mis edasi saab. Mõnda aega tagasi pidin tegelema kliendiga, kes tuli 2 aastat hiljem aegunud kinkekaardi kasutust nõudma. Ilmselgelt ma seletasin, et kaart ei kehti enam ja olen kõigele lisaks kohe kohe beebipuhkusele minemas. Samuti ei lasku ma hetkel detailidesse kuid olen juba ise võtnud nõuks uurida kõik kenasti tarbijakaitsest järgi ning olemas on ka kõik vestlused. Ma täpsustan, et olen alati, ALATI tulnud vastu klientidele kes paar nädalat või kuni kuu (on olnud isegi 2 kuu vahega hilinejaid) hiljem kaardi aegumisest minuga ühendust võtavad. Aasta lõpus tegid seda lausa 20 inimest korraga! Pea kõik said lahenduse, ausalt ka! Ma ei tea siiani kuidas ma seda jaksan...

Ja siis tullakse kaardiga mille suhtes on olnud inimesel pea null huvi, 2 aastat hiljem seda nõudma. Kui ma küsin kas ta läheks selle nõudmisega ka hotelli või restorani või raamatupoodi, siis milline on reaktsioon? Fotondus pole ju ometi samaväärne! Kui minu tööd sealjuures veel ka ei hinnata, siis miks ma peaksin niigi 2 korda juba talle vastu tulnuna veel 2 aastat hiljem seda tegema? Palun seletage mulle see ometi lahti!?

Ja nii ongi, et mina leebeke, ikka naeratan ja olen rõõmus kõikide asjade üle, lasen endale pähe astuda. Enam mitte. Mul on villand kuidas selline ärakasutamine ja üle laskmine toimuda saab! Muidugi olen ise teinud vigu, absoluutselt aga ma vastutan selle eest, ma vabandan ja püüan leida lahenduse. Pakkunud ise klientidele võimalust lahenduseks aga seda KOHE kui on esinenud probleem ja ka siis kui polnud probleem minus vaid ikkagi kliendis. Aga ka minul on limiit!

Seega otsustasin, et aitab. Aitab sellistest jamadest ja ohjad tuleb enda kätte võtta. Võtke teie ka kui mingis jaburas olukorras istute, elu on kohe poole ilusam ja julgem!

2 comments:

Nele said...

Been there, done that... Seeläbi sain teada, et olen julm mõrd. Aga noh kui palud kellelgi sita (sõna otseses mõttes) toapõrandalt ära koristada või enda lubadust pidada siis... mõrd, mis mõrd...
Selle seltskonna oma elust eemaldamine tegi olemise märksa kergemaks.

sellestmison.wordpress.com said...

Hei! Kas sa tahaks äkki rääkida kaevuteemadel täpsemalt? Puurkavu tegijad? Sul oli millalgi küsimus salvkaevu kohta. Meil on muidu salvkaev küll. Puurkaev tegemisel. Võid mulle eraldi ka kirjutada, kui siin ei soovi jagada.