4.4.19

8 kuud

Olen tükimat aega võtnud hoogu, et kirjutada möödunud 8 kuu tegemistest, tunnetest ja mõtetest. Hästi palju on pisiasju, millest sealjuures kohe laiemalt kirjutada tahaksin ent ei tee seda ilmselt. On palju isiklikke asju, peamiselt probleeme ja kurbi elusündmusi. Hästi hästi palju mõtteid ja küsimusi, millele lahenduse ja vastused pean ise leidma. Ma olen äärmiselt tänulik, et on neid, kes oma elu elamise kõrvalt on leidnud aega ka mind kuulata ja võimalusel aidata, olen südamest tänulik! Teinekord polegi muud tarvis, kui saaks rääkida. Isegi kui küsitakse puht uudishimust ja me pole otseselt sõbrad ega ka head tuttavad, siis küsitakse heast tahtest ja ma olen ka selle üle tänulik, sest tõesti, on sõpru, kes sellistel hetkedel kaduma hakkavad ja tulevad hoopis uued näod, kellest saavad sel hetkel päris sõbrad! Kuid mis ma siin ikka unelen :)


Tegelikult tahaksin mõtiskleda raseduse teemal ja kuigi hoian ennast tagasi, et mitte piinlikult detailseks minna, siis ütlen lühidalt: mul on nii igav (khm, ideaalne) rasedus olnud, et võiksin vabalt veel 9 kuud otsa olla :P Iga kord kui keegi midagi uut küsib, ei ole mul midagi vastata peale selle, et puid laon, jalutan, saen, ehitan või pildistan, haha. Ehk et mu viimased 8 kuud on möödunud aktiivsemalt kui seni maal elatud 3 aastat (nüüd sai 4 aastat täis eksole) Mul ei ole teile ausõna rasedusest midagi rääkida :D 

Mu kõht on ainus asi, mis nüüd veidi reedab, et okei, niisama paks enam ei ole. Kaalus juurde tulnud 10 kilo ei anna endast mitte kuskil mujal märku, kõik jagunes ühtlaselt ja siiani on pigem küsitud, kuidas ma veel saledam välja näen kui muidu (ise küsin sama, sest ma tunnen, et olen elu parimas vormis, ahah) Mul paistavad reaalselt ribid kõhu kõrvalt, seega kuhu need 10 kilo läksid? Beebi sealjuures on tavapärasest pisem (34 nädalal oli kaalu ainult 1700 kuigi mahtus normipiiresse ja pealegi, need kaalunäidud ei vasta kunagi 100% öeldule) Ise midagi teha ei saagi, järelikult on beebi minu geenid saanud ja ilmselt mõjutas ka minu üliaktiivne elustiil.


Kuna ma eraldi beebiootuse sessioonil ei käinud, ei olnud seda tunnet, et vajaksin albumitäit pilte (räägib fotograaf, haha) siis on selles postituses pildid minu/meie igapäevaelust :) Oma raseduse ajal puutusin hämmastavalt vähe kokku tavapärase survestamisega raseduse osas, kus siis kõik kes juba lapsevanemad üritavad selgeks teha kuidas rase olla (muahhaha) ja mida ma üldse tundma peaksin ja kohustatud olen. Eksole. Ma ei hakka seda irooniat siin rohelise värviga ära märkima, saate ehk ise aru. Kuid see teema on mul lihtsalt nii nii hingel, et kirjutan sellest pisut siin Pettsoni ja hobusepiltide keskel :)

Nimelt, ma saan juba päris täpselt aru, miks mõnel esmarasedal tekib sünnituseelne depressioon (kindlasti on sellel ka teisi põhjuseid!) arvestades milline on tuttavate/sõprade/pere surumine kuidas rase olla! Ma kujutan ette milline surve on siis kui beebi juba käes ja lapse kasvatamine pihta hakkab. Mina ei ole suupeale kukkunud ja olen kohe vastu öelnud midagi. On hetki, mil ma ise uurin ja tunnen huvi kuidas miski käib/olla võiks AGA reaalselt ei saa mitte keegi mulle dikteerida kuidas mu elu beebiga olema hakkab kui ma pole veel beebit näinudki! Taguge see enda pähe kinni, ausalt :) See, et kellegi teise laps öösiti nutab, ei tähenda, et minu oma seda samamoodi teeb või kui lapsega ei saa kuskil käia/olla, ei tähenda, et mina seda teha ei saa. Kõige enam ajab mind marru aga see hetk kui küsitakse: kardad ka või!? Okei, kui ei karda, siis HAKKAD KARTMA! Kas siis sünnitust või üleüldse beebi tulekut ja kasvamist...

Kardan mida? Teadmatust? Veel tundmatuid valusi? Mida? On kindlasti neid kes kardavadki ja kivistuvad hirmust kui sel teemal peatuda aga miks peab üldse selliseid asju ütlema inimesele, kes võib olla kardabki!? Jumala eest, mis teil viga on? Mõnikord lõõpides sellisel teemal vilksamisi peatud, no problem aga see pidev samast torust tulistamine, tõsiselt mõtlete või!? ÕNNEKS on mul väga vedanud inimestega, kes mind ümbritsevad. Ma olen leidnud paar nüüdseks juba ise emmed, inimest, kes jagavad minuga üsna sarnast mõttemaailma ning nad on ohjumalkuitoredad ja toetavad! Kõik kes on vähegi üritanud mingisuguseid absurdseid õpetusi jagama hakata, olen läbi ridade vihjates kaugemale saatnud. Ja saadan ka edaspidi. Sellise survestamisega kasvatatakse minu silmis ainult ja AINULT eemaletõukavat tunnet. Sellise targutamise asemel oleks mõistlik uurida, kas saaksin kuidagi abiks olla, mis sind hirmutab, tulla reaalselt appi midagi kodus tegema (kui seda soovitakse) või lihtsalt vahvasti koos aega veeta või küsida MINU eesmärkide ja eelistuste kohta, sest jah, vaatamata sellele, et mul puudub kogemus, on mul siiski omad eelistused ja tarkused, mida kindlasti proovida tahaksin. Ja kui ma räägin kellelegi, et plaanin proovida seda või teist, siis milleks ometi hakatakse soiguma sellest, et nii ei ole õige ja oota oota, küll sa näed!? Mida ma näen!? Oeh, hakkab sama jant jälle pihta!

Sel teemal on alati kakeldud aga mina sellega ei lepi. Minul on lihtne, ma lihtsalt ei küsigi enam targutajatelt nõu ega jaga nendega seda imelist aega. Lihtne. Õnneks olen isiklikult tasandil selle olukorraga tõesti harva kokku puutunud ent raginaid on ikka olnud. Mul on ehk vedanud inimestega enda ümber ja arvan, et keegi ei tohiks lasta endast sel moel sel ajal üle sõita ei nüüd ega ka edaspidi.




Helle ja Lennart naasesid tagasi koju! Iga kord kui ma neid pikalt puhkuselt saabumas leian, rõõmustan tohutult. Nagu oma lapsed oleks koju tagasi tulnud :) Miskipärast ei toonud nad beebit kaasa, ikka pean kogu töö üksi ära tegema :P Neil kahel pesapunumine igatahes juba käib ja eks peagi on meie talus veel pisiperet oodata.


Täpselt sama rõõmsalt sirguvad ka 2 aastat tagasi istutatud kuusebeebid hobusekopli ääres. See valge kuusebeebi seal kõrval samuti, 8 kuu vanune juba :) Tulevikus saab sinna ikka väga väga vinge hekk, kõik kuused läksid kasvama!





Mida ma olen 8 kuu jooksul teinud? Noh, hetkel veel ma isegi pildistan natukene. Suurem madin on küll seljatatud ent töötlemata galeriisi veel pisut jagub ning mõned sessioonidki alles ees. Enamjaolt möllan koduste töödega, mis võiksid veel enne nööbi saabumist tehtud olla. Olen saanud seega nimekirjast peale tubaste lammutustööde maha tõmmata veel kasvuhoone korrastuse, mulla kaevamise, kanakuudi puhastuse, talli ümberkorralduse, puude ladumise, vanade kuhjade kokkuriisumise, mõned väiksemad miniprojektid. Hetkel on aktuaalne riitade ladumine ja oi kuidas ma seda naudin! Lõhkuda ju ei lubata, siis riita ikka saan püstitada. Ühtlasi aitab see töö beebit vaagnasse fikseerida ja kiirendab ka ehk tulekut, hehe. 37 nädalat on täis, beebile roheline tuli antud!


Ma olen terve raseduse aja nagu orav rattas jooksnud ja olles ise sedasorti, kes usub teatud asjadesse, siis tean, et see on aidanud mul pääseda klassikalistest rasedustunnustest nagu iiveldus, paistetus, valud jms. Ma päris tõsimeeli usun sellesse. Ma tean ka, et kui mul olekski mõned neist tunnustest olnud, ei oleks see mu aktiivsust takistanud (klientidega kohtumisi vb veidi häirinud, sest kes pooleldi oksendades ikka pildistada tahaks eksole) Minu elustiil lihtsalt ei luba mul passima jääda. Ja ma ei tahakski, ma tunnen ennast abituna muidu. Olen siis ikka puhanud kui keha seda palunud (ja ma olen õppinud tohutult oma keha kuulama!) Olen saanud raamatuid lugeda, ennast pisut teadlikumaks harida ning kõigega kurssi viia, mille vastu huvi. Olen reaalsuses 8 kuuga üksi rohkem ära teinud kui seniste maal elatud aastatega, päriselt ka! Loodan (ja pisut ka usun) et põnni kõrvalt saab meil olema üliäge ja ettevõtlik esimene aasta! Ja kui ka ei saa, siis noh, mis seal ikka, elu läheb edasi! :)


4 comments:

ritsik said...

Sa oled uskumatult tragi ja tubli naine! Nii inspireeriv, et lapseootus on sulle jõudu ja loovust veel rohkem juurde andnud.

Nele said...

Minu aplaus ka selle eest, et lihtsalt ootad tulevat huviga ja ette ei paanitse. Ja sul on vedanud lähedastega kui keegi oma "tõde" sulle peale ei suru. Ja kuna seda milline magaja või millise temperamendiga põnn tuleb ette teada ei saa siis ongi mõistlik tegeleda olukordadega just siis kui need ette tulevad.
(Räägib kogemus, "head ja head soovivad" inimesed minu ümber lõppes mu paariaastase sügava depressiooniga.)

herz said...

Tahaksin julgustada sind mõned beebiootuse pildid ikka tegema. Nii tore mälestus jääb. Mul on enda esimesest ootusest pilt köögis söögilaua kohal koos mitmete teiste piltidega lastest ja koguperest jne, lapsed koguaeg otsivad üles kõhupildi ja 4a poja teab ise rääkida, et seal pildil on tema kõhu sees. Hea moodus lapsele selgitada seda, kuidas lapsed kõhu sees kasvavad :)

Sellest sünnituse kartusest ei saa mina ka aru. Milleks ette muretseda ja milleks lapseootel naist hirmutada? Palju naisi võtavad selle hullu asja nagu rasedus ja sünnitus ette veel teise, kolmanda jne kordagi, järelikult ei ole ikka midagi, mida paaniliselt karta ju? Mina absoluutselt ei mõelnud sellele, et kui valus ja mis saab. Ega laps sündimata ju jää. Sünnituse ajal tegin esmasünnitajana küll ühe vea, mida teisel korral juba teadsin vältida. Kui valuhoog tuli, siis ma aia-tasin, seega mõtlesin valule ja oligi valus kurat. Teisel sünnitusel ma valuhoo ajal mõtlesin teadlikult, et läheb üle-läheb üle- kõik on lihtne. Enda mõtlemises on kõik kinni :)

Lapse sündimine on nii hea motivaator ikka kodu korda tegemisele ja nende asjade ära tegemisele, mis muidu ootel olid. Kui lapsega kohanemine läheb lihtsasti (st et ei ole mingeid tohutuid gaasivalusid, rinnapiimaprobleeme jmt), siis tekib nii palju vaba aega. Beebikene magab koguaeg ja ema saab muudkui aias ja mujal omi asju teha.

Soovin sulle mõnusat ootusaja lõppu ja veel mõnusamat uut etappi koos beebiga!

Kris said...

Ma tegelikult paar pilti olen teinud ise ja lasknud ühe koolituse käigus teha :) Mälestus olemas. Sõbranna proovib ka veel mõned teha aga sellist klassikalist poseerimiseshuuti ei plaani :)