12.2.19

Nii lihtne see ongi!


 Sel hetkel kui otsustasin, et mul on nüüd päriselt puhkus ning ma kavatsen iga päeva nautida täiesti nii, et avan hommikul silmad ja lihtsalt kulgen, on kõik kuidagi ise paika loksunud. Mu seljataga on äärmiselt hirmus aasta kõikide nende halbade õnnetuste, kokkusattumuste ja kaotustega, mis kandus osaliselt ka uude, alanud aastasse. Me ei tea veel keegi, mis meid ees ootamas on ent tean, et kahe kuu pärast saavad meist esmakordselt päris lapsevanemad (ei, seekord mitte mõne uue loomabeebi näol, hehe) ning meil saab olema ka üks ülimegavägev töine suvi (vähemasti meie peanupukestes) Ja nii ma otsustasingi, et aitab sellest rebimisest. Nüüd tuleb olla. Nautida ja kulgeda. Täpselt nii nagu me tegime esimesel aastal kui maale kolisime.


Remonditeema on iga päevaga üha rohkem õhus, sest oleme niigi ajast tugevalt maas ning piisavalt laisad olnud. Raha meil ei ole kuid tööd tuleb ära teha. Ise me ei oska ent hakkame sealt pihta, mis meie võimuses. Seega loodetavasti lööme juba lähipäevil ehituskile lakke ja põrandale ning alustame maja viimase palkseina puhastamisega soome papist ja krohvist. Nii minu lemmik töö ju - mitte! :D Hästi kuri plaan on katsetada mõne sellise tööga, mida me kumbki varem teinud ei ole, ent kuskilt peab ju proovimisega alustama. 


Vahepealne sulailm muutis meie õueala, sissesõidutee ja koplid liuväljaks. Mul oma kõhuga eriti kahtlane õues käimiseks aga ega siis loomad seda tea. Hobuseid lohistasin nööri otsas iga hommik sedasi, Pettson tahtis ikka oma tiirudel käia. Saab hakkama. Jalalihased kasvavad :) Ma juba ootan südamest, et saaksin suvel aega vana aida vana laudise lihtsalt maha kiskuda!













 Jäänud ongi veel varuda hobustele kevadine heinavaru koos silorullide transpordiga põllult. Lisaks hakata esimese kuiva maapinna tekkimisel nende bokse tallis tühjendama, et saaks suve lõpuks ideaalis betooni (või kas või ajutiselt üheks hooajaks laudise) maha ning edaspidi turvast/saepuru kasutada. Bokside tühjendus saab olema ideaalne võimalus raseduskilodega (neid pole küll eriti palju) tsaupakaa teha :D


Jah, mul on ikka väike nimekirjamajandus eelmisest aastast, mida veidi täiustanud olen. Töödest, mis ootavad oma järjekorda, töödest, mis oleks pidanud olema tehtud juba 1-2 aastat tagasi. Kohati tunnen, et tahaks käega lüüa, sest oleme ise niivõrd palju vigu teinud ja samme tagasi astunud, et see süüdistuste ja irvitamiste laviin lihtsalt matab iga korraga enda alla. Teisalt, mis meil viga? Meil on oma kodu, meil on uus küttesüsteem ehitatud, meil on loomad keda me väga armastame, meil on pisipõnn tulemas, meil on töökohad ja me oleme üksteisel olemas. Kõik muud tuleb sammhaaval ka edaspidi, lihtsalt aeglasemalt kui teised seda eeldavad. Jah, maja on vana ja võib olla teised inimesed oleksid selle eos buldooseriga pikali ajanud ja uue asemele ehitanud aga siis oleksin ma võinud samahästi linna kolida. Või teised jälle mõelnud, et 3 aastaga peab see kupatus totaalselt remonditud olema. Jahah, samahästi oleksin võinud kohe uue maja osta. Koguaeg tiksub kuklas, miks peab kuskile kiire olema? Miks ei või lihtsalt reaalselt seda kõike nautida? Kui miski häirib, siis leitakse varem või hiljem sellele lahendus. Kui miski seisab rahalise olukorra taga, siis tuleb oodata paremat võimalust. Kui seda ei tule ega tule, võib olla tõesti ümber rehkendada. Aga me oleme ju siiani suutnud likvideerida kõik suurimad probleemid (nt vesi majja, uus kaev, ahi + pliit) Meil on kõik tehtud! Viivitustega aga tehtud. Seega teate ka kui raske on koguaeg kuulda neid ohkeid, et ikka veel pole see tehtud ja too tehtud!? Aga kas teie elus on kõik korras? Kas teie elud on nii paigas, et jaksate aega kulutada teiste eludes näpuga järje ajamisele?

Ma siiralt südamest loodan, et minu unistamised ja eesmärkidest pungil nimekirjad saavad sel aastal kolme sammu võrra edasi astuda, õpetuseks möödunud, kehvale aastale.

3 comments:

K-L S. said...

https://m.youtube.com/watch?v=t2sZ_W7TM5w&t=1s Soovitan vaadata. Sobib hästi selle postituse lõppeks.

Kirjatsura said...

Ma saan nii hästi sinust aru, mis puudutab just seda kiirustamist ja etteheiteid enesele, et miks pole tehtud see või teine. Kolisime 2 aastat tagasi totaalsesse sarasse. Kohutav seest ja veel kohutavam väljast. Igavene suur majalahmakas. Raha pole, aega iseehitamiseks ka eriti mitte. Alguses stressasin hirmsasti, et miks pole veel seda ja teist ning miks näeb maja välja selline, et kohe saadetakse kodutunne seda remontima. Aga nüüd olen kuidagi harjunud. Väljast on ikka hirmus, aga krunti tasapisi korrastame, seest on toad kõik remonditud, veevärk rajatud, vannituba ehitatud. Olen ühe sara üles ehitanud ja tegelikult ju tean, kui palju aega ja raha see kõik võtab. Ja kannatlik peab olema. Aga no pole.

Kris V said...

K-L S. - väga väga huvitav video oli! See mees ajas korralikult muhelema :) Kuid eks reaalsuses on see kõik õige pisut keerulisem.

Kirjatsura - Kusjuures vahest mulle tundub, et paljud/kõik räägivad seda, et raha pole, ise ka ei oska aga reaalsuses valmivad nende kodud 10x kiiremini ja edukamalt kui meie oma. Või mis iganes muu asi edeneb kordades effektiivsemalt kui meie tegemised. Ja see ajab veel rohkem närvi. Mitte see, et teistel hästi/paremini läheb (selle üle on ainult hea meel ja see inspireerib ka väga) aga lihtsalt panen ennast kohe võrdluseks kõrvale ja veel valusam on...