25.1.19

Üks päev korraga...


Hästi raske on leida sõnu seletamaks, kuhu ma viimasel ajal kadunud olen. Nii tööalaselt kui ka igalpool mujal. Ma küll olen jälle pilte postitanud Instas ja veidi ka FBs aktiivsem olnud ent tunnen, et põhiosas olen ma kadunud. Hästi raske on ka seda kõike edasi jagada, sest detailselt ma rääkima ei hakka. Meie peres on väga väga rasked ajad ning minu elu möödub elades vaid päevhaaval. Silmi ja mõistust katab nagu tugev uduloor, mis ei lahe planeerida, eesmärke seada ega kohati isegi mitte mõelda. Iga tund tiksub kuklas pisikene pomm, millest võib lõhkeda tohutu suur laeng...

Hästi raske on minna tavapärase eluga edasi. Õnneks tundub, et minu rasedus tekitab mingit hormooni, mis aitab mul kahe jalaga maapeal püsida ning suhtuda kõigesse mis toimub teatud rahuga. Ometi tunnen, et viimastel päevadel olen hakanud emotsionaalselt lagunema. On hetki mil ma ei suuda enam rahulik olla ja nutan või...

Olen siiani suutnud olla tugev. Tugevam kui tavapäraselt, sest tegelikult ma ju ei tea, mis saab edaspidi, tulevikus. Ja mõelda ka ei saa, sest me ei tea veel mitte midagi. Nii keeruline on seda kõike seletada ja edasi jagada, sest see kõik ongi niivõrd keeruline. Elu ei ole enam kunagi endine. Aga elama peab.

Tunnen hetkel vaid, et olen kohutavalt üksik. Nii kohutavalt üksik, et võib olla see tekitabki minus emotsionaalselt tagasilangust. Ja ometi, mis on minu üleelamine kõige selle kõrval, mida tunnevad teised minu pereliikmed...

2 comments:

Pillerin said...

Toetan mõttes sind ja su pereliikmeid

Kris V said...

Aitäh!