28.12.18

See päev kui...

...mõtled küll, et sellised asjad juhtuvad ainult telekas, ajalehest lugedes või kuskil kaugel. Ja siis juhtub see kõik sinu endaga, sinu perega. Ja elu on ühtäkki täiesti teistmoodi. Olen viimased 2 päeva püüdnud olla see, kes on kaks jalga maapeal, et teisi toetada ja kainena hoida ning õnneks aitab minu rasedus mul seda ka teha, sest igale pisarale järgneb rahulaine. Sekunditega. Just kui pisike seal kõhus vajutaks mingit nuppu, mis rahustit toodab, et seda mu organismi paisata. Olen püüdnud leida väljapääsu sellest udust, mis hetkel mu maailma varjutab ent seda näitab vaid aeg...
Kuid kõik need saated, kurvad lood ja ajaleheartiklid nendest peredest on nüüd ka meie reaalsus. Ja nüüd tuleb edasi astuda sammhaaval, lootuses...

No comments: