17.9.18

Beebijuttu


Pettson sai eile proovida Brit seeria konservi. Ta magab päevaseid uinakuid mul töölaua all, kohe jalgade ees. Ja terve elamine haiseb tema puuksude järgi. See on rõve. Õnneks saab tänasega see konserv otsa ja seda ma talle enam ei osta ka. See on nii rõve hais, et ma ei tea kas oksendada ninast või suust! Muus osas on beebi meeldiv ja tubli. Iga päevaga järjest tublim. Vaid kahel ööl saime tunda väikest ulgumist, mis tähendas, et tõime beebi hoopis magamistuppa, meie lähedusse magama. Esialgu olid tal padi ja tekk, nüüd aga päris oma pesa, millest ta ilmselt paari kuuga korralikult välja kasvab. Siis saavad kassid selle endale. Elu nagu päris beebiga. Mitte mingit vahet ei ole kui siis see, et kutsikas ei lõuga iga asja peale :D

Korralik harjutamine uueks aastaks.

Minu rasedus on 8+ midagi. See muidu keerulisena tundunud nädalate lugemine on täiesti puhas loogika aga eelistan suhelda kuudes. Olen liitunud kahe rasedusteemalise appiga aga suurt ma neid kasuta. Suht mõtetud. Googeldada ma ka enam ei viitsi, käin arsti juures või suhtlen sõpradega. Minu hetkeõnn on see, et mul ei ole algusest peale mitte ainsatki tunnust. Ei mingit iiveldust, väsimust (seda alguses veidi oli aga see võis ka ületöötamisega seotud olla) Ainus mis on veidi süvenenud on vajadus iga 2-3 tunni tagant midagi süüa. Olen seega 3-4 kilo juba raskem. Söön kuniks enam ei lubata. Igasugused coca isud on täiesti kadunud. Kuigi tavalist Tartu limpsi olen küll ostnud. Esimestel nädalatelt ei julgenud/tahtnud nagu üldse väga midagi süüa, sest äkki see pole kasulik. Nüüd on aga selline sisemine blokk kadunud. Muidugi mõistuse piirides. Kasutan juba enne raseduse teada saamist foolhapet ja nüüd üle päeva ka Elevit vitamiine kuigi ei ole tahtmist neid väga süüa, siis noh, arst soovitas eksole.

Esimene UH on ka tehtud, nööp on omas kohas, nii nagu olema peab ja süda tuksles ka tugevalt. Esimene ämmakas on 1 oktoober ja tema on siis erakliiniku ämmakas. Eks näis kas klapime ka. See on mulle ülioluline, sest nt Pärnu Haigla naistearstidega ei suudaks ma elusees seda läbi teha. Nende 3-4 arstiga kellega kokku olen puutunud. Soovitan seega pöörduda Urve Pappa poole :)

Muus osas suurt midagi polegi. Kulgen nagu ikka. Vaid kodused tööd võtavad kordades kauem aega, sest samal moel ma enam jõutöid ei tee. Vot seda teha ei julge kuigi enesetunne on ka mõne kergema pingutuse ajal täiesti normis. Tasa ja targu. Terve pange asemel vean pool jne.

Miks me nii vara juba räägime sellest? Sest minu arust on tobe lihtsalt oodata. Ma tahan oma elevust kohe kõigiga jagada, sest isegi kui midagi juhtub, saavad mu lähedased ja sõbrad mulle toeks olla. Ja üldse, ma ei tea kas ma olen suuremaks saanud või on rasedus seda tekitanud aga ma ei oska põdeda. Absoluutselt. Ma olen koguaeg suht tundmisega, et kõik on hästi ja läheb nii nagu minema peab. Ehk see siiski on normaalne tunne :D Seega meil teavad nüüdseks kõik lähedased ja kaugemad.

Kutsikavõtt pidigi toimuma nüüd, sest aprilliks on ta juba suurem ning hullem periood möödunud. Kutsikatekoolis käidud ja mõned käsklused ka selged. Beebi kõrvalt veel kutsikat kasvatada oleks too much, arvestades ka muud majapidamist. Selles suhtes on beebi tuleku aeg enam vähem ideaalne. Aprilli lõpust hakkavad hobused juba karjamaal käima ning maikuus saavad nad juba päevaringselt õues olla, mis tähendab vähem tassimist ja kanseldamist. Üldiselt on plaan Teelia ka ratsastusse saata. 1-2 kuuks, mis tähendab, et mingi periood peaksid mõlemad mul 1-3 kuuks ka ära minema. Eks näis. Aega veel on. Või ei ole ka :D

Ja no muidugi taluelu. Sellega tuleb nüüd nobedam olla. Saime ka hajaasustusprogrammi toetust jälle ning uus kaev koos puhta veega loodetavasti peagi meie majamipidamises olemas. Praegune vesi on meil juba pesuruumi seina/põrandat rikkumas, seega pikka pidu pole. Loodame oktoobris selle probleemi lahendada ja kui ei, siis jääb märts/aprill. Hoiame pöidlaid ja varbaid.

2 comments:

Alice said...

Kas sul on ka plaan välja uurida mis soost beebiga tegu on ja kas sa sellest annad ka kõigile meile teada ? :)

Nele said...

Kuna probleemideta kulgevat rasedust jälgivad ämmakad mitte arstid siis ei tasu haiglat peljata. Ja ägedaid/asjalikke ämmakaid on Pärnus küll. Ja lõpupoole käige kindlasti haiglat tutvustaval ringkäigul, seal räägitakse ilusti ära kuidas see sünnitama tulek käib, mida tehakse. Näidatakse erinevaid ruume ning selgitatakse üldiselt, et mis ja kuidas.
Aga jaksu, nii loomabeebiga kui inimbeebi kasvatamisega :D