6.6.18

Ei ole minu aasta! Viirus versus opertsioon


Sain just viimase halapostitusega kenasti ühelepoole kui sattusin esmaspäeval hoopis emosse ja sealt otse opilauale. Vot nii! Ma ei ole oma eluaja jooksul nii palju kordi emos käinud kui viimase 3 kuu jooksul. Klaasikilluga näpus, kruviga jalas, maoprobleemiga (mis võis juba olla tookord pimesoolega seotud) ja vist oli midagi veel aga ma ausõna ei mäleta enam. Kes veel ei tea, siis laupäeva hommikul kukkusin ma väga väga tugevalt õues seliti. Viisin lambaid välja, hoidsin neid kahe rihmaga ühes käes ja nad ehmusid, nagu lambad ikka. Tormasid minust ette ja kaotasin tasakaalu suuresti ka libeduse tõttu. Lendasin peaga 5 cm puudujäägiga kivihunnikust mööda üsna kõrge künka otsa seliti. Ehmatus ja raputus oli ränk aga luud tundusid terved olevat. Kopsu tõmbas korraks kinni. Õnneks järgmisel päeval tundsin ennast suurepäraselt arvestades kukkumise tugevust. Kadunud oli vaid söögiisu. Õhtul tundsin, et kerge külmetus hiilib ligi ja söögiisu oli pigem asendunud vastumeelsusega. Tundsin ennast väsinult ja ronisin kergete värinatega magama. Öösel kolme ajal ärkasin räige iivelduse ja kerge seljavalu peale, mis ajasid mind lõpuks ka oksendama. Ma ei tea mis imevalemiga ma hommikuni tiksusin aga ärkasin veel hullema enesetundega. Iga natukese aja tagant jooksis minust üle meeletu iivelduslaine.

Kuigi esialgne plaan oli kell 14 pereastile helistada (ta ei tule varem tööle) siis kartsin miskipärast, et ma ei jaksa nii kaua oodata. Kuna Peremees oli vahetult enne juba linna sõitnud, siis ajasin kargud alla ja roomasin enda autosse. Oi, see oli ränk! Ma arvasin, et panen pildi tasku. Igatahes Raekülas ma oleksin almost minestanud ja peatusin ruttu vanemate juures, et 5 minutit diivanil suremist harjutada. Iiveldus oli silmipimestav. Kutsusin Peremehe järgi ja jõudsin emosse. Seal ei öeldud ei tere ega head aega, ise pidin kõike taipama, nagu alati. Mul hakkas peale 5 minutilist istumist nii halb, et heitsin pingile pikali ja mitte kedagi ei kottinud see järgmised pool tundi. Kuniks üks õde minust mööda jalutas ja mu varem sisse kutsus. Selleks hetkeks ma juba nutsin. Tehti vereproov (mitte ühtegi veeni ta mult kätte ei saanud ja torkis mind 2 korda) Palavik oli hommikuse 37.2 pealt tõusnud 37.4 peale. Ta viis mu varem sisse ja lasi voodiraamile pikali heita.

Lebasin välisukse juures, ilma tekita, nahk märg ja pisarad silmis. Iiveldus ajas kõhu nii tugevalt krampi, kartsin, et mul tulevad soolikad ka üles. Kiirabi siiberdas päris mitu korda seal ukse vahel nii, et sain ca 30 minutit tõmbetuule käes vedeleda enne kui keegi mulle lina ja seejärel paksu teki peale lohistasid. Mingi hetk kuulsin kuidas mind eesruumis valjuhäälselt kutsuti...ahah. Ma olin selleks hetkeks juba 45 minutit emos sees olnud.

Igatahes. Lõpuks (ma arvan, et see sama arst kes mind ka kutsus) hakkas väga valjuhäälselt üle saali soiguma, et miks ma seal vedelen, saatku mind tagasi ooteruumi, ju ma lihtsalt viiruses olen. Miskipärast seda ei tehtud. 15 minutit hiljem tuli ta mind lõpuks üle kuulama. Enne kui katsuma hakkas, ütles näkku, et kullake sul on tavaline viirus, lähed koju ja puhkad. Siis katsus kõhtu ja kui ma valust nagu uss vingerdasin, jäi hetkeks vakka. Saadeti uriiniproovi tegema. Mitte ainsamatki küsimust mis tunnused või millal kõik algas.

Uriiniproovile pidin ma jalutama, pooleldi pilt silme eest kadunud. Ilmselt siis saabus peagi ka vereproov, igatahes mind saadeti omal jalal ultrahelisse. Eheh. Mul oli tunne nagu oleks mul 50 kraadi palavikku. Lisaks oli mul nahk märg ja nii meeletult külm, et nt UH ruumis lamades hoidsin ma kätega endal ümber kinni, sest konditsioneer huugas seal kõige jahedama peal. Kui arst saabus ja küsis kas mul valutab, siis ma ütlesin tuimalt, et ma külmun. UH selgus, et mu pimesoolega ei ole kõige toredamad lood. Järgmine hetk vestlesin juba kirurgiga emos ning kui mulle öeldi, et viime su kohe operatsioonile, ei jaksanud ma enam oma emotsioone tagasi hoida.

Ausalt öeldes kartsin ma rohkem loomade ja kodu pärast. Üsna vähe räägiti mulle ka eesootavast ja ma tõesti arvasin, et ma olen järgmised kuu aega seal haiglas. Mulle jäeti pm 20 minutit aega, et korraldada kõik kodus olev nii, et Peremees saaks üksi hakkama. Muidugi anti mulle ka variant koju minna ja järgmine päev tagasi tulla aga see ei tulnud reaalselt kõne alla, sest oleks ohtlikuks osutunud. Ma ei suutnud püstigi olla. Helistasin ruttu emale, palusin mõned asjad tuua ja kuidagi läbi pisarate sain ka Peremehega räägitud. 20 minutit hiljem olin ma oma palatis, kästi riided vahetada, pesta ja voodisse heita. Selleks hetkes hakkasid kõhuvalud endast tugevamalt märku andma. Esimene vahetus oli äärmiselt sõbralik ja tore, eriti üks vanem õde, kes muudkui jutustas nagu oleks mu vanaema. Mingiks hetkeks kui pidin mingitele küsimustele vastama tundsin, et kaotasin reaalsustaju. Ma ei ole mitte kunagi operatsioonil käinud ja liiga suur kiindumus Grey Anatoomiasse ei tekitanud ka erilist turvatunnet. Seega ei ole vaja mulle raiuda, et see on kerge ja lihtne ja bla bla. Ema jõudis õnneks enne haiglasse ja see rahustas mu totaalselt maha. Pigem hakkas isegi põnev, kuidas see kõik välja näeb. Kui ta ära läks, siis veidi aega hiljem viidigi mind opisaali. Järgmisena mäletan ainult kui küsisin õdedelt kas ma peaksin midagi küsima ja nad naersid, et neile meeldivad sellised vaiksed patsiendid nagu mina :D Ja kui mulle mask näo peale pandi, küsisin veel juurde: kas nüüd hakkas mõjuma ning tore vanem naine ütles naeratades, nüüd juba mõjub....

Hetk hiljem ärkasin magusast unest palatis oma voodis. Narkoosist väljusin ludinal, ei peksnud segast. Täiesti teadlikult aga võib olla julgemalt ütlesin kahele esimese vahetuse lahedale õele, et nad on vägevad, mis neid naerma ajas. Saatsin emale sõnumi et tehtuuuuuud ja kirjutasin lähedasematele messengeri. Mäletan, et vend või Peremees kirjutasid, et näha jah, et tehtud, tähed olid kõik vales järjekorras :D

Ema jõudsi kohe peale minu ärkamist sinna, seega tundsin ennast jälle megarahulikult. Valuvaigisti hakkas kaduma ja sain kohe uue laksu. Esimene öö läks kergelt kuigi valusalt.

Ma ausalt öeldes ei viitsi teisest vahetusest ja sellest söögisaastast kirjutadagi enam. Mu insta seinal ja Facebookis on piisavalt sellest õõvastusest juttu juba. Teisel õhtul ei tahetud mulle isegi gaasirohtu anda ja palaviku kraadimist pidin ka 3 korda küsima enne kui keegi suvatses seda teha. Kolmas vahetus oli see-eest jällegi toredam.

Nüüd olen kodus, vedelen, käin vahepeal loomi vaatamas ja SÖÖÖÖÖN! Kastsin koju jõudes esimese asjana kasvuhoone ära ja vaatasin ringi, mida veel teha saaks. Klassikaline. Naudin täiel rinnal erinevaid sööke (mõistuse piirides) ja naudin seda, et see õõvastav iiveldus on kadunud. Külg on valus mingitel hetkedel aga paraneb iga päevaga. Kirurg oli fantastiline ja kiidan taevani! Mõistlik, rahulik, vastas kõigele (ka rumalatele küsimustele) ning seletas üsna põhjalikult mulle kõik ära. Aitäh Mart Niidule! Ja esimese vahetuse õdedele :) Minu jaoks oli see väga väga hirmus aga õnnelik kogemus, sest ma olen oma keha viimase aastaga nii tugevalt tundma õppinud, et seekord päästiski mind hullemast just selle praktiseerimine. Kes teab kui ma oleksin lõunani perearsti ootama jäänud, et kuulda, et ma võiks fastumit peale määrida...

Kukkumine andis selleks olukorraks ilmselt üsna suure tõuke. Ja ilmselgelt oli kehva pimesool mul juba soodumus (ilmselt emalt) Kahjuks kaasnes siiski kukkumisega ka väga väga tugev põrutus ja lisaks pimesoole valudele ravin nüüd ka selga. Aga lõpp hea kõik hea ja ennast tuleb hoida :)

1 comment:

Alice said...

Appikene! Täitsa õudusjutt! Nii kurb kuulda, et sul viimasel ajal nii palju probleeme on olnud. Positiivse poole pealt aga seda, et nüüd ei pea sa enam kunagi pimesoole pärast muretsema. Mis läinud, see läinud :) Kiiret kosumist ja seljavalust paranemist ning mingu nüüd kõik need hädad lõpuks sinu juurest minema!