26.5.18

Ginnie Walker. Kunagi kohtume taas!

Autor: Maaris Puust

Mind/meid tabas maikuu alguses väga raske löök. Eks teadsin ju ette, et kunagi on see aeg ikka käes ning olin selleks ametlikus vormis täiesti ettevalmistunud ent kui see aeg käes, ei olnud ma vaimselt absoluutselt valmis. Lahkus minu imearmas kullatükk Ginnie Walker. Minu kalleim hobuproua, kellele lubasin aastaid tagasi kodu pakkuda ning 2 aastat tagasi täitsin ka selle lubaduse. Ma olin tol päeval ratsavõistlusel kui Peremees helistas ja ütles, et Ginniel tunduvad tiirud olevat (loe: kõhuvalud hobusel) Tagantjärgi tarkus, tundsin ennast hästi rahulikult ja palusin teda jälgida ja mind kursis hoida. Koju jõudes hakkasin teda jälgima ent ükski märk ei viidanud tiirudele. Hobune tahtis lihtsalt pikutada ja magada. Ta oli äärmiselt rahulik (ei viidanud valudele) ja lihtsalt tiksus. Esimese tunni ajaga temaga mööda koduteed jalutades ja peale koplisse tagasi viimist jõudis mulle kohale, et see on tema aeg...

Ja mu sisetunne ei valetanud mulle. Ma olin koguaeg nii rahulik, sest tema oli rahulik. Ta üritas Spiritiga sammu pidada aga väsis ruttu ja heitis puhkama. Päris mitmel korral jalutas ta Spiritist üldse eemale ja heitis pikali. Nagu otsides puhkepaika. Kuna tegu oli pühaga, ei olnud enam minu võimuses talle abi otsida, sest mitte ainsamgi loomaarst ei vastanud. Aga ma ei ole kuri. Tal ei olnud valusi. Hommikul ootas ta mind koplis. Ta oli väsinud ja nukker. Sain kõik vajalikud kõned tehtud ja abi oli teel. Vaimselt olin ma nii kurnatud, et ei suutnud enam hetkegi ilma pisarateta mööda saata. Andsin kõigile märku, et on aeg. Aeg hüvasti jätta.

Tõin hobused päeval talli, sest õues oli üsna jahe ja vilu, tuul möllas ja pilved kogunesid. Lubas vihma. Ginniel tekkisid värinad ning ta hakkas vaheldumisi higistama, hingeldama. Tund aega enne arsti saabumist saatsin Spiriti armsasse Metsaküla talli, kes meid lahkesti aitasid. Spiritile mõjus kõik äärmiselt stressi tekitavalt. Ta astus pidevalt minu ja Ginnie vahele ning hetk enne kui ma ruuna boksist välja tõin, nuusutas ta Ginniet nagu oleks tegu olnud varsa või lapsega, kellegi pisikese ja õrnaga :( Ehk oli see hüvastijätt.

Ginnie üritas talle järgi hirnatada ent kogu tema jõud oli kadumas. Ta tõstis pead nii kõrgele kui jaksas, piiksatas kergelt suunurgast ja langetas pea, kergelt tukkuma jäädes...
Ma jätsin sel hetkel oma armsa kullatükiga hüvasti teda tugevalt kallistades ja oma pisaratemerd tema laka sisse pühkides...

Tund aega hiljem saabus veterinaar. Ja koos temaga hakkas ka päike paistma. Jalutasin Ginniega väga vaevaliselt õue. Jalutasime vana maakivist vundamendi juurde, kus kasvab Peksja Paju. Arst vangutas pead ja imestas, et ta senikaua vastu pidas. Tema keha oli täiesti üles ütlemas aga vaim pidas vastu. Me saime korralikult hüvasti jätta. Enne esimest süsti puhkesin hüsteeriliselt nutma. Ma ei tahtnud enam lasta tal minna aga ta oli valmis. Ta tukkus. Ja ma andsin ta vabaks...

Ginnie Walker veetis oma viimases kodus 2 aastat. Koos oma poja Spiritiga. Ta on/oli mu parim õpetaja! Ja teist temasugust ma ei kohta! Ta oli ideaalne, kõige ideaalsem hobune keda kohanud olen. Ja nüüd puhkab ta vana maakivist vundamendi kõrval, Peksja Paju läheduses. Ja kunagi kohtume me uuesti ning ma saan jälle tema pisikesi kõrvu silitada!

Kõige raskem hetk minu senises elus...


Eks kõik rasked ajad hääbuvad ning asenduvad rõõmsamate hetkedega. Ja elu läheb edasi. Nii on loodud. Spirit on nüüdseks tagasi kodus ning tema kõrval meie uus pere pesamuna Teelia. Eesti tõugu 2 aastane hobune. Spirit võttis selle kodust eemal veedetud nädalaga drastiliselt kehakaalus alla. Ta ei ole hetkel veel siiani taastunud kuigi on veidi rasva kogunud ning ei näe enam näljutatud välja. Metsaküla tallis oli tal koguaeg teiste hobuste seltskond ümber ning armas perenaine jälgis teda kenasti ent kui hobune stressab, ei saa teda ka parima söögiga kosutada. Ta kaotas oma ema ja kaaslase, kellega Torist alates koos elanud. Teeliaga said nad aga õnneks kiiresti sõbraks ning on nüüd pea lahutamatud. Eks teeb see minu elu nende treenimisel keerulisemaks kuid saame hakkama :) Spirit on nüüd ametlikult pensionil, sest tema tervis teeb mulle hetkel muret (emfüseem) Kuid loodan parimat.  

Vahepeal lisandunud autoprobleemid ja ehitusmured tundusid kõige juhtunu kõrval nii tühised, et ma ei hakanud neist midagi eraldi siia kirjutamagi. Mingiks hetkeks tõmbasin oma stepsli seinast välja ja jäin eemale. Vaimselt. Kõik ei saa sellest aru aga meie koduloomad on meie pere täieõiguslikud liikmed ning selline kaotus mõjus mulle väga rängalt. Midagi sarnast tundsin ma siis kui lahkus meie pere koer Vint.  

Pisut aega on mööda läinud ja kuigi iga pildike, video või killuke kodus nagu vanad Ginnie päitsed, meenutavad mulle olnut ning nutmine on parim lohutus. Alles hiljuti julgesin ma kasutada harja millega Ginniet tema lahkumise päeval veel õrnalt harjasin. Ja pakkisin kokku fliisteki, mis talle veidi sooja ehk andis. Spirit meenutab teda mulle igapäevaselt. Aga elu läheb edasi...


Ja kunagi me kohtume taas!

No comments: