6.2.18

Veebruar


Oh, milline lumi! Ja täiesti nauditav ikka veel, mis siis, et rohelised küüslaugupealsed juba mullast sirguvad ning hobused möllavad õues nagu oleks kevad juba käes. Linnudki laulavad läbi lumesaju jube suviseid lugusi. Mina aga heitsin korrektse toitumise kus seda ja teist ning mugin juba viimased nädal aega kosutavaid palakesi nimega "mitte-nii-tervislik" Külmaks läks ja rasva on vaja :D Hoiame enam vähem terve päeva pliidi all tuld + õhtune ahjukütmine. Teinekord on ahi alles õhtuks nii soe, et üle paari väiksema halu ei tasu juurde panna. Pliit uhab meid stabiilselt. Vahepeal üksikud halud, vahepeal kui jahtuma hakkab, uuesti juurde. Nii ei küta ehk üle.

Loomad on rahutud. Vahepeal kuulutab kevadet, päike särab ja soojendab. Hobused on täiesti hullumas juba, et suurde koplisse ei saa. Kanad on esimest talve enamuse ajast kuudis/eesruumi all istunud ja alles on neid nüüdseks koos Äpuga vaid 2. Kaks kana ja Äpu. Enam ei taha osta haigeid puurikanu, sest nende suremine ja matmine on liiga õõvastavad.

Findus vaatab iga kord õue minnes mulle tüdinult otsa. Nagu mina teeksin seda lund juurde :D

Olen oma isiklikuma projektiga "liikuda rahulikumalt" päris edukalt hakkama saanud. Mäletatavasti tabas mind eelmise aasta jaanuaris depressioon. Mina keeldusin ravimitest ilma, et teaksin tekkepõhjust. Selle ma teada ka sain ning sügiseks olin ma piisavalt taastunud, et omadel jõududel jätata. Siiani olen õnnelik ja rahul, et ei valinud kergemat teed - tablettide näol. Õnneks ei olnud minu haiguse tase ka nii keeruline ja sain seda endale lubada. Nüüd tunnen ennast ausalt öeldes nagu normaalse inimesena, aasta hiljem. Sest ma õppisin kõigest ja oi, kuidas veel. Ma ei taha enam kunagi selliseid emotsioone nagu eelmise aasta haigusperioodil!

Üks asi mille endaga kaasa võtsin on aga puhkamine. Ka siis kui ma mõnda kodutööd teen. Ma ei kiirusta mitte kuskile, isegi kui puukuuri puid tooma suundun, teen seda vaikselt, ümbrust nautides. Peatun siin ja seal, hindan seda mis mu ümber on ja kui vahepeal tekib mingi idee, lähen ja panen selle kas või kohe kirja, mitte ei jää passima. Ma tõesti naudin kõike, millega ma tegelen. Ilmselgelt on alati ka lihtsamast lihtsamaid tagasilööke, see on täiesti normaalne ja ma ei trambi ennast selletõttu mutta. Alustan uuesti, proovin. Kui ei sobi, siis loobun. Ja nii see elu edasi liigubki :)

Säästuprojektiga on läinud nii ja naa. Veebruarikuu ostunimekiri oli päris suur ja poes läks selleks vaid 44 eurot. See-eest olen ma nüüd vahepeal käinud pirukaid ja loomadele headparemat ostmas, summa kohe kasvas. Selle 44 eurose toidupoearvega venitame aga ilmselt nüüd järgmise nädalani vabalt välja. Kui veebruarikuu teise poole sama summaga jaksan teha, siis oleks meie toidukulu vaid ca 90 eurot :D Tavapärase 300 asemel...

Aga eks näis. Külmade ilmadega ja jahedama majaga on kohe kosutustoitude vajadus suurem. Õnneks ju vaid kuu aega veel ning siis hakkavad ka ilmad kukesammul soojemaks minema :)

No comments: