9.9.17

Õhtumuhelused


Peremees on meie sõpradega linnas. Mina maal, kodus. Pliidi all praksub tuli, sest toas on nii nii külm, et ma istusin tükk aega koju tulles jopega töölaua taga ja laadisin unega võideldes tänasest võistluspäevast pilte arvutisse. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna, kimasin uuesti linna ning ostsin endale Mäkki. Ausalt öeldes oli see parim tegu, sest näljast nõrkenuna (kes see viitsib peale pikka ja väistavat tööpäeva süüa tegema hakata elamises, kus ei leia hetkel isegi oma mõtteid üles!?) ja üleväsimusest kurnatuna, ei oleks ma jõudnud ei pilte laadida, oodata kuni kaamera akud homseks uuesti laetud saavad ning hiljem veel Peremehele linna järgi ka minna. Sain Cocast oma koffeiini-ja suhkrulaksu (not happy about it tho!) ning tunnen ennast inimesena.

Tuli praksub, toas on killukene sooja. Energiat jagub hetkel kuigi silmad on kergest tuulest, vihmast ja pildistamisest väsinud. Startisin hommikul kell 7.30 (kõigepealt loomadele söögid ette, väike snäkk endale ja kaameratavaar autosse) ning väljusin 8.25 Kohal pidin olema võistlustel aga kell 9 ja teekond oli ca 30 minutit pikk. Ausõna, natukene tallasin ka ning kohale jõudsin ca 7 minutit enne esimest starti. Kuna vihma sadas ja üsna korralikult, tõmbasin kaamerale ümber ühe suvalise kilematerjalist koti ning elasin sel moel üle esimese parkuuri. Ilmselgelt olin ma taibu ja soetasin tanklast ka ühe vihmakeebi, mida ma muide südamest jälestan! Ja sedasi ma ligunesin kuni kella 19ni õhtul. Õnneks tuli meie kõige rõõmuks umbes kella 16st ajal päikegi välja, siis vahepeal tibutas veel ent kilekeebi sai ära peita ning kaameraltki katuse maha kiskuda (valmistasin teise sõidu ajaks prügikotist ühe katuselaadse olluse kaamera külge) Nüüd on mul välisel kõvakettal 85 GB eest pilte töödelda. Ja see oli esimene päev  ehk et homme jälle :)

Ah, kodus on nii nii hea olla!

Loomad on söödetud, tuju hea. Mul on veel viimane kuu koduste töödega jaole jõuda, sest oktoobrist lähen kooli ning siis saab ikka väga põnev (khm, keeruline) aeg olema. Pean reaalselt enda plaanidega nii kaugele jõudma, et saaksin oktoobrist kerge südamega linnas käia nädala sees. Tean, et kõik jookseb varem või hiljem nii sirgu kui tarvis aga lihtsalt antud hetkes on seda veel raske uskuda :) Aga selle teadmisega olen ma vaikselt juba sõbraks saanud.

Põnev sügis saab olema!

No comments: