24.8.17

Tori hobune, kellest mitte keegi lugu ei pea


Mu kaks kullatera oma kodus, uute talvetekkidega aastal 2017, jaanuar.


Kaks kullatera aastal 2016 november Reiu tallis, turvaliselt soojas, hoitud ja koju naasemise ootel.

Mind ajendas seda postitust kirjutama tänahommikune uudis lahkunud hobusest nimega Hoidi. Tori hobune, ilus kollane mära, kellega omal ajal Toris esimesed trennid sai tehtud. Kes oli tõeliselt ilus ja hea hobune, kellega ka väikesed lapsed julgesid kindlameelselt platsil esimesed sõidud teha. Mis Hoidiga juhtus? Hoidi viidi koos kasvanduses sündinud Hirandega ühe "hobusekasvataja" juurde, kes taipas olla õigel ajal õiges kohas ning kasutada ära võimalust napsata kaks mära, kellelt veel puhtaid varssu saada. Mõtlemata, et märad polnud aastaid vahepeal poeginud, olid sündinud ja kasvanud vaid ühes asukohas ning harjunud elama tallis. Hobusekasvajata ja loomadest hooliv inimene mõtleks sellele, enesekeskne ja õigust täis teistele-ärapanemisest-mõtlev-egoist ei mõtle sellele. Nüüdseks on Hoidi surnud. Piineldes.

Mina tõin samal aastal Torist koju kaks traavlit. Mu kullaterad. Ma olin kogenematu ning arvasin, et saan neidki vabapidamisel pidada, sest talli meil ei olnud. Oli vaid vana kuur, kuhu häda pärast neid varjule saanuks toimetada. Saabus sügis, saabusid tugevad tuuled/vihm. Mõlemad hobused värisesid nagu haavalehed. Kolm kihti tekke seljas, ikka värisesid. Esimese asjana pakkisime nad kokku ja leides kiiret abi Reiu tallist, transportisin hobused sooja talli üürile. Maksin igakuiselt raha kuniks meie enda tall valmis. Täiesti loogiline! Tall sai valmis detsembri alguseks ning hobused said tagasi koju. Kuivad ja soojad boksid, talvetekid selgas, korralikud söögiportsjonid igal hommikul ja õhtul ootamas.

Ei, ma ei kiida ennast. Ma olin äärmiselt rumal ja isekas. Aga ma jälgisin oma hobuseid. Ma kuulasin teisi, otsisin abi ja küsisin nõu. Ma kulutasin nii enda kui teiste aega, nutsime ja vandusime üheskoos. Aga me mõtlesime ainult sellest, et hobustel oleks hea! Me ehitasime 3 kuuga valmis talli, milleks kulus ca 3000 eurot. Rahadest, mida meil ei olnud ja mille lõhkiteenimisega lõpetasin ma sügava depressiooniga. Mille nimel? Mul on kaks täiesti tervet hobust, kes astuvad vastu teisele aastale. Üks on 25 ja teine 15 aastane. Minu kullaterad, kelle nimel olen ma kõigeks valmis kuniks ma tean, et nad ei piinle.

Ja mul on sügavalt kahju, et niigi raskustes oleva Tori hobuse nimel ei tehta mitte midagi kui vaid mõeldakse sellest, et väänata vanadest märadest välja varssasid ilma, et neile pakutakse nende kogemusi/elu arvestades selleks sobilikke tingimusi. Sülitan selliste inimste peale! :(

1 comment:

K S said...
This comment has been removed by the author.