17.7.17

Olen tagasi!


Blogimine on minuga üle 10 aasta kaasas käinud. Ja ometi ei ole mul viimasel ajal ma muust ei mõtle, et tahaks siia kirjutama tulla, sest niiiiii palju mõtteid on. Küll fotondusest, ettevõtlusest, uutest ostudest, remondist, talunikuplaanidest ja palju muud. Ja oi kuidas tahaksin kirjutada nendest rasketest emotsionaalsetest võitlustest mida endaga viimased kuu aega pidanud olen ent vara veel. Ma ei ole kuskil mustas augus või ei-huvita-midagi-maal aga tunnen, et kui samamoodi jätkan, siis kaugel see uperkuuti lendamine ka ei ole. Lihtsalt, raske on püüda teistele seda seletada, sest ikka ja jälle, kui sa haiglas tilgutite all või kipsis ei ole, ei saa keegi aru. Et noh, saa üle eks!

Igatahes. Ma olen tagasi. Ma olen tagasi sealmaal kus ma alustasin ehk et avastan maailma enda ümber. Otsin detaile, et neid märgata. Teen nimekirju eesmärkidest, soovidest, plaanidest. Kas või tühjast tähjast. Õpin uuesti sööma (mitte nii edukalt aga +1 samm mingiski suunas) ja pean plaani külastada erinevaid väiksemaid/suuremaid üritusi. Eelkõige õppida olema niisama.

Mul ei ole vaja blogimiseks kindlaid teemasi, veel vähem jälgin ma populaarseid postitusi ja nende massilist järgimist. Ma kirjutan tühjast tähjast, sellest mis meelel. Nagu vanasti ja nagu ka praegu :)  Ma võiks arvata, et olen saanud viimase kuu ajaga poole kohaga ärevushäired, õppinud endalegi vastumeelselt vihkama inimest nii, et saan teda nähes südamehäired ning osaliselt kujundanud ka üleväsimuse. Ent ma olen ikka veel positiivne, sest tean (ja rangelt ka usun) et see kõik on ajutine ja saab varsti otsa, sest noh, remont saab valmis, olen õppinud ütlema ei ning leidnud üles selle "think positive" soone enda kaduma läinud huumoripagasis.

Igatahes, loodetavasti saan ma nüüd edaspidi rohkem aega igasuguseid tühjatähjaposte teha :)

No comments: