16.6.17

2in1 pildipostitus


Natukene nagu ei tahakski seekord midagi piltidele lisaks kirjutada aga niiiii palju on igasuguseid tegemisi olnud, et kõik tuleb ikkagi kirja panna. Teisalt, iga pisiasi ei pea ka blogisse jõudma ning teinekord on väikesed saladused või toredad sündmused vahva silmast silma muljetada :) Küll aga võin ma usinalt jutustada meie töödest ja tegemistest maal kodus ning näiteks sellest, et ma üle 10 aasta taaskord ratsavõistlustele naasen, täpselt nii nagu oli minu"kordaminekud enne 30ndat sünnipäeva" ette nägi. Fotograafina olen ikka käinud aga seekord siis päris võistlusringis. Aitäh Janelyle, kes mulle oma hobust laenutas, sest minu Spirit on veel rivist väljas ent jõudsalt paranemas.

Hobusega olen ühtekokku sõitnud nüüdseks 3 korda. Hobune ise ca 1-2 kuud sadulas olnud. Kahe trenniga sai puruaeglasest setukast vägevasti põrkav püss. Natukene nagu tõstis mul lõuga küll :) Eks näis kuidas me võistlusringis klapime, siiani olen ka ise hämmingus kui toredasti meil see välja on sel kolmel korral tulnud. Võistlusteks sai soetatud ka uus pruun redingot (ratsutamispintsak), kaks pluusi (roosa!) ja valge.

Ja vaprusevärinatest ei hakka me üldse rääkimagi...


Kodune elu kulgeb minu saabunud puhkust arvestades veelgi kaootilisemalt. Ma ei saagi nagu kodus olla. Linnas on igasuguseid toimetamisi ning valutan pidevalt südant loomade pärast, kellega ma ei saa päev otsa juttu ajada. Nagu beebid kellest mõne tunni eemal peab olema. Kuigi neil minust ilmselt sooja ega külma ei ole, siis noh, natukene ehk ikka igatsevad. Kas või maiuse saamise nimel.

Taimed tunduvad minust rohkem arvavat. Tomatid sirguvad iga kastmise peale ning esimest korda kahe aasta jooksul mühiseb basiilik nagu värske naat kevadel! Muudkui aga nopi ja söö, nopi ja söö. Mu lemmik - viirpuu, kandis tänavu uhket õiekleiti! Imekaunis ja nii õige valik maja akende lähedusse istutada, et saaksin neid õisi iga ilmaga imetleda.


Uskumatu, et vaid kahe aastaga on naadi ja heinaga kaetud aiamaast saanud armsa ristikuvaibaga iluaed. Noh, nii kui ta parasjagu on :) Ja oi, milline see osa kunagi veel olema saab! Järgmisel aastal saab ka maja kõrvale tühjale platsile loomadele koppel. Nagu ka möödunud suvel oli. Nii saab põld kenasti niidetud, hooldatud. Võsa kipub kiiresti peale kasvama.


Tänavu esimest korda õitses põõsas mis on siin algusest peale olnud. Lumepall! Imearmas tegelane ja oi kui palju rõõmu pakkus see mu emale :) Esimesel aastal ta õisi ei kandnud, seetõttu pügasime teda ka järgmisel hooajal, tundus imelikult mõtetu põõsas seal maja ees, elupuu all. Kuniks ma ta rahule jätsin ja lasin vohada. Ja vot kus tulemus! Nüüd tuleb talle kenasti kividest piire teha, et keegi enam haiget ei teeks :)


Olen vahepeal palju uusi toredaid ja vajalikke oste teinud. Ilmselgelt saaksin ma ilma nende asjadeta aga hei, mulle meeldib osta asju, mille puhul tean, et kasutame neid aktiivselt. Üks selleks toredaks tegevuseks saab olema võrkkiiges puhkamine! Selle toreda sinise tegelase leidsin Magaziinist vaid 12 euro eest (kannatab kuni 150 kilo, neid oli väiksemaid ka) ning leidsin talle toreda asukoha elupuu all, kohe lumepallipõõsa kõrval. Oleme Peremehega korduvalt kordamööda kiikumist nautinud.


Aialugudest nii palju, et kõrvitsaid saab sügisel ilmselt ohtralt olema! Kõik eelmise aasta kõrvitsast korjatud seemned läksid kenasti idanema ning mul polnud isu neid ka laiali jagada. Paar taime istutasin ühe vana õunapuu kännu sisse. Muist keset aeda kivirõnga keskele ja osad kastidesse, väikese kasvuhoone kõrvale. Sirguvad mühinal!


Nalja pärast sai Selverist ostetud söögikartuli idanema läinud pallid kasvuhoone mulda susatud. Ja siin nad on, sirgumas. Kõik tegelased. Väga vahva vaatepilt! Kõrval on kasvamas seemnest idandatud aga hiljaks jäänud tomatid. Loodan südamest, et nad jõuavad saagi kandmiseni enne öökülmasi.


Jõeäärne elu tähendab veidi keerulisemaid tingimusi loomadele. Lambad on meil hetkel rohkem tallis varjus olnud, oma uues aedikus kui õues. Putukad ajavad nad läbi aia ronima. Muidugi oleme neile aiaehitusel selleks ka paar soodsat tingimust (khm, aiaauku) jätnud. Igatahes Muri annab kohe märku kui villakud liikvel on ja paar kutset: "koju koju" ning nad on jälle minu ümber koondunud. Täna halastasin neile ja viisin nad talli. Palju vaguramad ning ei kisenda enam iga liikumise peale böö ja bää. Hobused on seevastu tekikuhila ja maskidega kaetud. Hiigelparmud ja õhtused sääsepilved ei anna aga armu ning toonekuremammi vahib ärevalt kui kaks tekkidega kaetud ufot elektriposti nühkimas käivad. 


Kui muru on niitmata, jääb see pinnuks silma. Kui muru on niidetud mõtlen, kui ilus oleks täiesti võssakasvanud, salajaste teeradadega talukoht. Ja siis on mõned nurgad, mis on sellise kõrgemaks kasvanud muruga vaieldamatult parimad pildistamiseks! Varsti saab esimesed küttepuud kuuri alla varju :)


No comments: