6.5.17

Üks nukker postitus

Ma ei ole suutnud ostustada kas jätkata hobupostituste tegemist siia blogisse või taasavada selleks oma vana hobublogi. Kahte nagu pidada ei raatsi aga teisalt oleks palju rohkem teemasi millest ma hea meelega tihedamini kirjutaksin ja tundub koormav talublogi sellega täita, teisalt, selleks ju see siin talublogi ongi ja hobused (ja muud loomad) on talu osa. Ehk siis vastasin enda küsimusele :D

Nädala alguses hakkasid mõlemad hobused raskelt hingama. Esiti kahtlustasin üsna tolmust heinarulli mida iga kord niisutasin ent teisalt, Ginnie (25 a mära) pole siiani kordagi tolmuse heina vastu mingitki reaktsiooni näidanud ja too rull oli mul juba mõlema puhul nädal kasutuses olnud. Nüüd hingeldasid mõlemad ja sama stabiilselt ka ülejärgmisel päeval (Spiriti puhul on tolmuallergiast tingitud hingeldamine alati ööga tagasi tõmmanud) Hoidsin neid päeval mitmeid tunde üsna tühjas koplis, viisin sinna kergelt niisutatud heina. Kõik muu oli sama. Siis tekkis mõte, äkki on tegu õietolmu allergiaga. Kui nad minu juurde tulid möödunud aastal, oli juba suvi ja õietolmu levik sel määral vähenenud. Nüüd ka endiselt tallinaiselt uurides, ei tea ta rääkida, et neil sellist allergiat olnud oleks aga minu mõistus on otsas. See peab olema sellest tingitud...

Alustasin samal ajal kui hingeldamine tekkis ka kaerale lisaks kapjade ja liigeste mineraalgraanulite (Eggersmann) andmist. Korra mõtlesin, et äkki sellest ent paljud tuttavad laitsid mõtte maha. Nüüdseks on nad ühe päeva ilma selleta olnud ja hingamine on ikka sama.

Otsustasin, et jätan menüüst välja ka kaera ning heina saavad nad pisikeste portsjonitena ja 100% leotatuna, et aru saada, millest probleem tekkis.


Neljapäevaks oli mul planeeritud hobuste suvekopli rajamine ent suutsin kolmapäeval niivõrd haigeks jääda, et surusin oma plaanid neljapäeval täiesti alla ja püüdsin toas ennast ravida. Õues oli võimatu liikuda, sest kurguvalu ja nahu võtsid igasuguse füüsilise jõu. Küll aga teadsin, et heinaga ja tühja ajutise kopliga neid piinata ei saa ning reedel sain ema abiga (Peremees on just praegu tööl ja ei saa mulle abiks olla) kogu vajaliku varustuse ära osta. Tänu sellele, et veerand poste olid mul juba sügisel maas, oli vähem tegemist. Alustasin enne lõunat ja lõpetasin õhtul ca seitsmest. Maha sai ca 85 posti (sh kuvaldaga 30 cm maasse taotud - elagu mu parem külg!) 150 kinnitit ja kaks 400 meetrist rulli elektrikarjust. Isa aitas generaatori paigaldada ja ema nööri kerida. Tehtud! Vahetasin päeva jooksul 3 korda riideid, sest ma reaalselt keesin selle päikesekuumuse all (pidin ju mandlite tõttu nii mütsi kui salli kandma) Huuled olid mul näost juba ära kuivanud ning nina pidi nuuskamisest viis korda väiksemaks kuivama.


Mu paremal käel on hunnik ville ja teatud tegevused on raskendatud. Mu parem külg on iga viimse kui lihaseni valudes ja põllult korjasin ma ära ühe pooleks murdunud labida. Kolmel korral pidin ma juba maasse löödud poste uuesti üles võtma ja ümber tõstma, sest ilmselgelt nägin ma kahekordselt ja ladusin postid jumala viltu. Mu nägu on päikesest põlenud ja silmad löövad tuld nagu oleksin neid liivapaberiga läikima lihvinud.


Aga õnnelikud hobused said lõpuks koplisse värsket rohtu sööma! Esimesel päeval kaheks tunniks. Varasemalt olin ma neid paar nädalat pooletunniste satsidena harjutamas käinud. Ilmselgelt jäi sellest siiski väheks arvestades tänast...

Esimese särtsu sai Spirit peale viieminutilist koplis viibimist kui ta arvas, et just eletrikarjuse all on magusam rohi. Vähemasti ülejäänud aja sõi ta rohtu keset koplit ja enda ümbert. Kartis, et saab uuesti surakat :D Esiti koplisuust nad kaugemale ei jõudnudki, rohi oli nii magus...



Täna said nad uuesti karjamaale ent ilmselt siiski esimese kevade kohta liiga pikalt. Ometi arvasin, et olen neid juba piisavalt harjutanud. Teisalt, karjamaal on spetsiaalselt neile pandud külv, rammus ja magus. Ilmselt siiski probleem ka sellest. Õhtul talli tuues täheldasin Ginniel kerget kõrvaga kuuldavat korinat aga ei pööranud tähelepanu, sest hingamine on neil ikka stabiilselt raske. Küll aga ei ole ninasõõrmed nii õieli. Värske vesi ette, kaerapang (leotatud) koos porgandiga maitses hästi. Kaks tundi hiljem leidsin eest Spiriti poolt üles kaevatud boksi, niiske karvaga ja tugevama hingamisega. Ginnie samuti aga boks oli korralik. Õnneks püherdamise märke polnud kummalgi. Korisevad tugevalt ja neelatavad palju. Kahtlustasin tiirude tekkimist ja viisin nad 30-40 minutilisele pikale jalutuskäigule. On täiesti adekvaatsed, vahivad ringi (Ginnie vähem), korisevad, mäluvad. Spiriti gaasid töötavad, Ginniel täheldasin ainult korra üsna lõpus. Hingamine on raske. Samas on nad rahulikud. Spirit kiunus kolm korda ja iga korraga ajas suust vahust valget venivat tatti välja. Lõpuks oli nii pime, et tõin nad talli tagasi. Käänasin ja väänasin, katsusin kõhtu, miski ei viidanud, et valud oleksid. Peale kiunumise paaril korral?

Ginnie näeb lihtsalt äärmiselt õnnetu välja nende hingamisprobleemidega ja Spirit, noh, tal on need nii tihti olnud juba, et tal on vist lihtsalt villand juba...

Tõin aga rannatooli, istusin telefonivalguse saatel ja googeldasin igasuguseid hobuseprobleeme ent mitte miski ei viita mis neil viga võiks olla. Kõik levinumad probleemid on viiesaja erineva otsa ja tekkepõhjusega. Lisaks ei vastanud mu kõnedele ükski vet. arst. Mis neile ikka helistada, ma ei vii kindlasti kahte hobust (kellest üks on 25) kuskile teise linna kliinikusse ja siis saada teada, et midagi ei saa nii või naa teha. Esiteks on see arutult kallis, teiseks on see füüsiliselt ja vaimselt kurnav vedada ühte 25 aastast ja teist niigi peast sogedat keset ööd kuskile kaugele. Kolmandaks, ma siiralt julgen kahelda selle kõige otstarbekuses. Muidugi nad on mulle kallid ja olulised, minu kullakesed en igal asjal on ka piir. Allergiat välja ravida ei saa, saab leevendada. Tiirud need päris olla ei saanud, sest mitte ükski ilming ei olnud klassikaline tiirude märk. Aga ega nad ei olegi mul klassikaliselt normaalsed hobused ka :D

Ainus mis mind hulluks minemast on päästnud, ongi huumor. Must või kirju, vahet pole. Istusin kottpimedas, saatjateks kaks hingeldavat hobust, telefonivalgus, paar toredat abivalmis inimest chatis ning mu pehme rannatool. Istusin kuniks mõlemad vähemasti pissihädad ära tegid, Spirit lõpuks magama jäi ning Ginniel lihtsalt raskest hingamisest silmad kinni vajusid. Majahaldjas kräunus kauguses taustaks ning mu mandlid läksid lihtsalt pikast päevast põlema (riskisin ja tegin ära veel päeval 2 tunniajast fotosessiooni + motohooaja avamise)


Mõtlen nüüd, et ma pean ikka hobuseid meeletult armastama, et sellist jamamist talun. Kohati tundub kergem pidada hobuseid üüritallis, sest siis ei saa öösel neil silma peal hoida ja saab mis saab. Oma kodus käin ma ikka paari tunni tagant peale passimas igal ajal ning avastada mingi uus probleem just öö hakul, tundub juba absurdsena. Või olen ma mingi jõhkra karmavõla kuskile võlgu, et meil siin üle nädala mingid haigused kallal käivad? Enne koeral, siis on kassid imelikud ja nüüd jälle hobused, mis siis, et üks pole siiani täiesti terveks saanud. Elu?

Kõigele lisaks üritan ma nüüd kipitavate silmade, taaskord kuumenenud mandlite ja oma valutava parema küljega vähemasti mõnedki fotod valmis saada. Ja mõelda vaid, mu higi ja pisaratega valmistatud suvekoppel on nüüd mõnda aega ikka tühi...

No comments: