11.3.17

Väga VÄGA halb päev!

Kõigepealt algas see "kõik-shitad-asjad-tulevad-korraga" periood sellega, et üks kanadest (karja kõige vanem proua) otsustas, nüüd on aeg minekut teha (loe: ära surra) Olek oli sama nagu siiani kõikidel kanadel, kes minu juurest "minekut" on teinud: paks, loid, tukub, saba sorgus. Kooserdas temagi aeglaselt ringi, teistel püsis sabas aga enamjaolt tiksus omaette, ei söönud, ei joonud. Kolmandal päeval mõtlesin, midagi ma ju pean saama teha (nagu te aru olete saanud, hädatappu mina teha ei suuda) Googeldasin ja otsisin ja sattusin ühe toreda postituse peale ning tegin kõik järgi nagu seal kirjas oli. Võtsin kana sülle, läksin temaga õue teistest eemale. Keerutasin ja kallutasin, ei midagi. Hakkasin tema pugu masseerima, mis mulksus. Jõudsime peale 5 minutit massaazi ja kana kallutamist (nokk allapoole) korraliku oksemaratonini. Kana oksendas välja kogu oma 2-3 päeva söögi. Minul püsis söök selle peale õnneks sees... Selge, pugu on umbes. Sain nipi kätte. Jätsin kana teiste juurde ning järgmisel kahel päeval kordasin sama. Tänaseks käib ta ise õrrel jälle, sööb, joob, siblib ringi. Lootust on, et ta ei otsusta hetkel enam "minekut teha" :) Tegelikult see on ju vist ikkagi hea asi halva lõpuks...

Okei.

Siis otsustas mu traavlipoiss Spirit, et võiks mind veel rohke hirmutada ning sai tiirud? ummistuse? müstika? Taaskord valis hobune selleks nädalavahetuse, paar kõne kõige lähedamal tegutsevale veterinaarile (tegelikult oli veel kusjuures tööaeg!) ent mitte mingit vastust. Mujale ma ei hakanud üldse helistamagi. Kui ma just ise haiget hobust treileri peale ei aja ja jumal teab mitme kuu palka hakkama ei pane, siis noh, jäime koju eks. Igatahes. Täna hommikul võttis mind vastu raskelt hingav, kohutavate kõrikorinatega ning kõrvu lidutav hobune. Selge, kahtlustasin nende korinate pärast sama mis Ginniel oli (ummistus?) Ometi oli ta üsna ergas, jälgis mind, ootas süüa. Mina aga korjasin kõikvõimaliku suurema heina tal eest ära, vett ka ei andnud (ta polnud seda öösel puutunudki, kui muidu on panged hommikuks tühjad) Kõige magusam oli see, et pidin kiiruga nad ära söötma ja linna sõitma! Mul polnud ka võimalust oma aegu tühistada (pildistamised) Jätsin ta tühja kõhuga talli, ise sisimas hüsteeriliselt nutmas ja ennast süüdistades linna sõitmas. Mida ma veel teha oleksin saanud!?

Sain Härra tööle viia ja ise kiiruga tagasi sõita, et paar tundi veel silma peal hoida. Korinad andsid just kui õige pisut järgi, kõhus veel mulksumisi polnud. Jalutasin temaga ringi, hoidsin pead/kaela all (et misiganes kerge ummistuse korral saaks ehk söögi/mahlad liikuma) Nina ja suu olid tal normaalsed, midagi ei eritunud. Ise muutus üha teadlikumaks, et täna süüa ei antagi.

Kimasin ruttu tagasi linna, et heategevuslikku üritust pildistama minna.

Ja kaamera lakkas töötamast! Täpselt sel hetkel, mil astusin fotoseina ette ja ta tööle panin.
Nutumaik oli suus. Ei, valetan. Hüsteeriamaik vol.2 oli kõris, varvastes ja ajus.


Hea küll. Kimasin ruttu tagasi hobuse juurde. Auto on katki! Sama asi mis igal aastal aga seekord kiiremini, valjumalt ja tõenäoliselt ka kallimalt. Okei. Hobune on elus! Hingamine on sama raske ent korinad on kadunud. Kõht mulksus. Jootsin. Süüa ikka ei andnud. Lasin tal pealt vaadata kuidas teine hobune kõrval oma sööki sõi. Kimasin tagasi linna.

Ja siin ma nüüd istun. Õhtusöögiks sai ikka heina, tea kas homseks kordub (hein sai liguneda nüüd) Kana on elus ja järjest tervem (tea, kas sõnasin ära!?) Hoov on taaskord muutumas mudamülkaks ja autol oli tagasiteel korralik vibra sees. Homme on tarvis pikk võistluspäev mitukümmend kilomeetrit kaugemal pildistada. Kõigele lisaks, läks meie vana ahju üks peltide uks põlema. See tähendab, tahm selle peal läks põlema. Johhaidii.

Aga kui esimesed peatäied ära vannud/nutad/naerad ja siis nutad/naerad segamini, tundub elu jälle pisut mõnusam. Ilmselt seetõttu, et olen lihtsalt nii tuimaks närvitsenud ennast.

No comments: