22.3.17

The one with the vibe!

Segamini kevadiste energiavõngete ja hallide depressiooniaukudega tunnen ennast üleüldises plaanis iseendana. Jubaa väga pikka aega. Need hetked mil ma ei taha ega kavatsegi midagi ära teha, on minu ajaks ümber disainitud ning ma ei tunne ka vähimatki süümepiina selle plaani ees. Viimasel psühholoogikülastusel sain väga head punktid ehk haigust ei ole. Ta oli ka äärmiselt rõõmus ja üllatunud, et ma sedavõrd suured edusammud olen teinud: hindan olukorda, ennetan, kaalutlen ja arutlen. Teisalt ütles ta kenasti mu rõõmumulli purustades, et depressioon ei olegi üks sujuv lainetus vaid tormine meri, it keeps coming back. Or not. Siis tärkas minus minu vana mina ehk optimistlik Kruss (selle hüüdnimega võivad mind ainult mu vanemad ja Tom kutsuda, beware!) kes otsustas, et järelikult olen ma hooajaline depressioonik?! (leiutasin sõna?) Kui on halvad ilmad, olen ma mustas augus, kui on head ilmad, plahvatan energiast. Ehk et minust on saanud tüüpiline Eestlane? :D

Näete, optimist minus ei ole kuskile kadunud!

Ma läksin hoopis kooli! Mis on hetkel suuuuuuure küsimärgi all, kas ma reaalselt seal ka edasi suudan käia, sest noh, ma igaks juhuks siia ei kirjuta, kes teab millist taustakontrolli tehakse :P Kes tahab, see küsib. Igatahes, õpin väike-ettevõtetele kodulehte tegema+turundus+reklaam. Mitte võõras teema mulle kes ma olen hulga turunduskoolitusi läbinud ning lisaks 2.5 aastat Infotehnoloogiat õppinud aga ma tõesti valmistasin kodulehti tookord HTMLiga :D Nagu kood koodi haaval sisestades... Üliäge oli!

Lisaks koolile hakkasin ma vaatama kahte uut sarja. Või noh, tagantjärgi vaatama. Criminal Minds ja My Kitchen Rules. Viimane andis mulle ka uue tõuke naaseda kööki ja söögitegemisest mõnu tunda. It feels good! Ma olen koos selle vinguviiuli (loe: depressioon) perioodiga söögitegemist vihkama hakanud ning nüüd on lihtsalt imeline tunne uuesti mässata, möllata ja ise häid sööke valmistada :)

Ma sain mingilmääral rohelise tule ühe oma uue südamelähedase unistusega alustamiseks, yay! Kuid püüan ennast ka hetkel tugevalt tagasi hoida, sest enne suuri ja reaalseid samme, on meil tarvis valmis saada meie unistus nr 1 ehk KODU :) Mille nimel ma olen valmis veel sel aastal vinguviiuldama ehk ületöötamisega tegeleda. Lihtsalt nüüd ma olen teadlik, mida ma mis ajal jälgima pean ja oskama time out karjuda.

Täna sain ka pressiteate oma meilile, et minu üks hiiiiiiigelsuurjalemmikbänd Maximo Park esineb tänavu Positivusel, seega ilmselgelt kavatsen ma seal olla, sest Bastille'ist jäin ma niigi ilma ning Robbie ja Peppereid ka ju ei näe uuesti :(

Üldiselt tunnen ennast iga päevaga imelisemalt. Muidugi on ka tagasilööke ent usun, et minu praeguse elukorraldusega see peab lihtsalt mõnda aega kaasas käima, iseasi ongi, kuidas ma seda kõike vastu võtan, seedin ja tagasiside annan. So far so good. Ja ma tõesti usun, et inimesed, kes ei ela oma elu nii nagu nad peaksid (emotsionaalsel tasandil) võiksid minna ja abi otsida. Ka väiksemate raskuste üleelamise puhul on abi ehk kõrvalseisev kuulaja lihtsalt õnnistus. Nii ka minu puhul! Ma ei usugi nii väga reaalsesse depressioonidiagnoosi (enda puhul) kui et mul oli vaja ellu inimest, kes on võõras, kes kuulab ja oskab mind hinnata professionaalselt tasandil. See on imet teinud :)

2 comments:

Alice said...

Mul on su üle nii hea meel :)
Loen alati su postitusi, kuigi kommenteerin harva.

herz said...

Sellise paitava päikesega peab lihtsalt rõõmu tundma! Nii äge ja mul on su üle hea meel! Pluss seda koolitust tahaks ma ise ka!!! Aga mul on siin üks 3-nädalane süles. Niiet kooliga läheb veits aega ilmselt.