13.3.17

2 aastat majaomanikud!



Kaks aastat tagasi täna, allkirjastasime lepingud ning meist said vana talumaja + põllumaa/metsaomanikud. Uskumatu aeg! Minu isikliku eluunistuse täitumine, neist suurima. Esimene pilt 14.03.2015 meie esimese kodu trepil. Nüüd ei ole treppi, eeskoda ega neid traate maja küljes. On juurdeehitus, rootsipunase laudisega ning maakaabel. Ruudulised teksad on mul alles ja punased juuksed pleekinud. Härral on lühikesed juuksed. Hehe.

Viimasel ajal nostalgitsen palju. Alates Backstreet Boys'i kuulamisest youtubei's, lõpetades vanade majapiltide vaatamisega ning blogipostituste lugemisega. Elu on ilus, oma kiiksude, tõusude ja mõõnadega. Praegu on minul raske periood seoses tervisega ent tean, et kunagi on ka see mööduv nähtus, mida meenutada saan.

Kaks aastat tagasi samal perioodil oli ilm ilus, puhas värske kevad. Praegugi paistab igalpool päike, välja arvatud meie juures. Tea kas mingi seos ka meie murepilvedega? Igalpool on meeeeeeeletu, sõna otseses mõttes RÄME muda! See on ausalt öeldes niivõrd õõvastav, et ma ei suuda juba kuu aega majast väljuda, et õues midagi ära teha. Õunapuude otsas ma võin istuda, siis ei pea ma mudas seisma. Maal ongi mudasem, sest pehmet pinda on niipalju rohkem aga ausõna, see mis praegu toimub, on lihtsalt viis korda hullem. Kummikud tulevad pidevalt poole hoovini jõudes jalast ära, rääkimata sellest virtsast mis astudes pükstele ja isegi lõuani teinekord pritsib. Ma vahetan reaalselt üle päeva riideid, sest eelmised on läbimärjad või lihtsalt tagumikuni mudased. Isegi koer ei taha jalutamas käia, sest ta on kõhuni lägane pärast. Hobustega koplisse jalutamine võrdub ujumisega ning enamjaolt sumpavad nad terve tee ilgeid suuri mülkaid täis, mida siis mõne krõbedama õhtu järgselt on veel ägedam ületada. Üldiselt koplisse saavadki nad väga harva, sest päev otsa põlvini mudas istuda ei ole just kõige armsam. Lambad ei ole ka mitmeid päevi seetõttu välja saanud.

Tundub, et maal elades on päikese puudumine isegi raskem, emotsionaalselt ka. Tööd kuhjuvad tasapisi. Kuigi ei midagi kriitilist. Palju on olnud väga ajutisi korrastusi ja ajutisi plaane, mis kõik tegelikult tekitavad veel rohkem trotsi. Üks kõige suurem asi mille olen paari aastaga maal elades ära õppinud: ajutine ei ole lahendus! Ja ajutisi asju tuleb IGA HINNAGA vältida, sest üldjuhul need asjad jäävadki nii ning tekitavad edaspidi vaid peavalu. Nii ehituses, loomadega, aias, mis iganes valdkonnas. Uskuge mind! Hetkel on meil ajutisest heinarullide asetusest mööda hoovi laiali 6 erinevat suurt vana heinakuhja, mis tuleb kõik komposti vedada. Kuna aga külmaga ei saanud heina maast lahti ning mudaga ei vea käru kompostini ära, siis need istuvad ikka veel ja on pinnuks silma. Lisaks ajutised puuriidad, mis on nüüd igalpool ees (sest igalpool mujal ujutab üle ning riitasi teha sinna ei saa) Ja ajutiselt kuskile maha pandud ehitusmaterjal, mis on ees, pinnuks silmas ja lihtsalt kole lahendus. Kui sedasi mõelda, et ah, pärast saab uuesti või et pärast jõuab ka, ei jõuagi kuskile! Ja see on tekitanud (vähemasti minus) kohutavalt trotsi. Ma armastan kui asjad on omadel kohtadel! Ja kui nad ei ole, siis oeh...

Kõigele vaatamata, on elu maal, parim aeg minu elus! Kõik need raskused ja edusammud ja kurvastused ja ootuste täitumisest ja ilusad õhtud ja armsad hommikud, need on meie enda nimel. Meie kodu, meie maa, meie loomad. Meie ilusad hommikud ja õhtud! Ükskõik kui mitukümmend ebaõnnestumist, ikka armstan ma elu maal, oma vanas majas. Me ei ole kuldsete kätega, meil ei ole piisavalt teadmisi või hakkamist ise midagi remontima hakata ent see ei tähenda, et me ei saa hakkama. Ikka saame Kuidagi saab alati! Mul on villand inimestest kes haihtuvad meie eludest seetõttu, et me kolisime linnast välja, mul on villand inimestest kes arvavad raudkindlalt, et kõik peaks olema uus ja kallis või neist, kes arvavad, et kui me ise ehitada ei oska, siis peaksime korterisse kolima. Kuid miljon korda tänulik olen ma neile, kes meile külla tulevad (ka kutsumata) ning neile, kes meile ikka ja jälle ise appi tulevad, hea sõnaga aitavad või lihtsalt pai teevad! NEED inimesed on kirjeldamatult head inimesed!

Ma ei muudaks maal elatud kahe aasta jooksul mitte ühtegi muud asja kui vaid, et oleks pidanud rohkem suvel aega puhkamisele panustama, mida kavatsen kindlasti teha sel aastal! Sest elu maal peab olema lisaks piisavale pingele ka piisavalt pingevaba :) Ma armastan oma kodu ja ootan südamest kõiki eesolevaid aastaid, mudaga või ilma :)

2 comments:

Jaanika Malenšek said...

Kas teil on vesisem ala või muda ongi kevadel tavaline? Mõtlen, et kas selle tüütuse vastu mingit lahendust ka on? Ma pole mudalemb ja piisa sellest, kui põlluäärsed teed on tiba pehmod. :D

Kris V said...

Meie kant ongi soine ala. Meil on ümberringi põldudel drenaazid. Koduhoovi tulevad ka, praegu pole selle peale raha ja aega kulutanud :) Kunagi saab kindlasti parem :)