12.2.17

Minu kaktusekollektsioon


Minu kõige esimene kaktusebeebi tuli minu vanaema käest. Tal kasvasid mõned tegelased kodus pottides ning ma olin juba lapsena imetlenud ühte kindlat kaktusepundart, mis tõesti nägi hiiglaslik välja (minu jaoks) Kui ma põhikoolis avastasin, et mulle kaktused rohkem meeldivad kui mistahes muud toalilled/lõikelilled, palusin sedasama nupsikut endalegi. Kõige esimesel pildil olev kaktusebeebi ongi toosama esimene :) Esialgu oli teda vaid üks pisikene pallikene kuniks ta vaid mõne aastaga järjest suuremaks arenes. Vahetult enne maale kolimist juhtus aga ühe talvega huvitav õnnetus ehk et taime alt oli enamus mulda kuskile haihtunud...teagi kuidas see võimalik on. Kevadel valasin poti põhja jäänud vee välja ning istutasin kaktuse ümber. Üsna veelembene ja armastab palju päikest, õnneks olid kõik nupsikud terved. Küll aga osad siiski ei juurdunud ning need korjasin hiljem välja ning istutasin eraldi potti, no ei olnud südant lihtsalt ära visata. Tema on ka minu esimene, kes mulle imeilusad kollased õied on kinkinud :) Selleks läks pea 10 aastat!


Kõige viimasem päästmisost Maxxximast. Esimene värviliste piikidega tegelane, kelle jõulude ajal poest päästsin. Kuivas teine seal õnnetult. Mul on nendest suurpoodide taimedest alati nii kahju :( 


Üks minu lemmikutest, kes esimesel aastal peale ostu nägi kohutavalt niru välja. Polnudki väga kindel, kas ellu jääb ent üheltmaalt hakkas sedasi kasvama, et oht tundus möödas olevat. Nüüdseks on suure nupsiku alla kasvanud 3 uut beebit, imearmas :)


Ja teine minu suur suur lemmik, kelle kasvamisele olen ma lausa võlusõnade abil kaasa elanud. Ostetud samamoodi suurest kauplusest ning päästetud kuivamissurmast. Oli teine nii kole armetu, teadsin, et tõenäoliselt sureb ta varem või hiljem välja. Peaaegu, et surigi. Sai kõigele lisaks suvel õues elades tugeva päikesepõletuse ning üks osa sai korralikult kahjustada, mistõttu ma otsustasin ta peaaegu, et pooleks hakkida. Kaotada polnud suurt midagi. Minu õnneks kuivas ta kenasti kinni ning hakkas mühinal kasvama! Ühtäkki leidsin tema küljest 2 armast beebit ning nüüdseks, ligi 8 aasta jooksul on temast kasvanud selline tegelane - võrratu! 


Hetkel minu ainus kurvastus kaktuseperes. Ta on minuga pea 10 aastat olnud ning algusest peale õnnetuke olnud. Tõenäoliselt hakin ta kevadel pooleks ja jään lootma, et ta kenasti kinni kuivab ja juured alla ajab. Kui ei, siis on kahju, et nii läinud on. Olen viimaste aastate jooksul pidanud maha matma 3 kaktust, kes kõik juba ostes kahtlased on olnud. Päästa pole siiani saanud peale 2 mitte kedagi :( 


Üks vahva tegelane kelle sõbranna käest sain ning kes istus mul saabudes pea pool aastat garantiinis, sest samalajal kui selle kaktuse koju tõin, sain teiselt tuttavalt ühed pisikesed kaktusebeebid, kes kõik aga endaga mingisuguseid kohutavaid lutikaid kandsid ja nakatasid pea pooled mu kodus olevatest kaktustest :( Kõige hullem aeg mu minikollektsiooni ajaloos! Beebidega polnud midagi teha, läksid lõkkesse ja kaks emalt saadud poebeebit suridki nende lutikate kätte ent õnneks ülejäänud kodus olnud pääsesid. Olin selle pildil oleva kaktuse saabumisega juba targem ning ei pannud teda kohe teiste lähedusse.


Üks sünnipäevaks saadud tegelane on endale aastatega beebid külge kasvatanud :) Jälgin puhta rõõmuga tema arenemist!


Sama vanaemalt saadud kaktusepesakond nagu ka esimesel pildil. Selle aasta esimene õienups piilub :) Vaikselt olen neid juba ka talveunest äratanud, muus osas istuvad nad mul kergelt jahedamas toas, õrna päikesevalguse käes. Ka talvel paistab sinna kerge päike. Linnas elades veetsid nad enamuse ajast aknalaual ja lauspäikese oht oli suurem. Ma ütlen kohe ära, ma ei ole täielik fanaatik, ma ei kasuta spetsiaalseid väetisi (ma pole lihtsalt piisavalt ökot leidnud ja igasugust mürki ma samuti ei kasuta) ma pole kõikide nende aastate jooksul isegi oma pesakondade liike tuvastanud :D Aga ma jumaldan kaktuseid! Nad on lihtsalt imearmsad, pisikesed torbikud :) Ma valin uued kaktused üldiselt alati suurtest kauplustest, et anda neile uus elu ja head tingimused kasvamiseks, sest mul on neist kahju. Omamoodi põnevus, kas tegelane jääb lõpuks ellu või mitte. Ja oh seda rõõmu kui vaev on ennast tõestanud ning minu pesakonnas on uus kaktusebeebi juures! Pildilt on puudu üks suurem tegelane, kes hetkel mul otsustab alles, kas tahab minuga edasi elada või otsad anda kuigi asi tundub paremuse poole minevat :)

Kevadel kui suured öökülmad on möödas, kolivad kaktused minikasvuhoonesse õue ning elavad seal esimeste öökülmade hoiatuseni kuni suve lõpuni/sügiseni. 1-2 korda suvel tõstan nad vihmasaju ajal välja ning lasen neil seal veidi ulpida ning seejärel kenasti ära kuivada enne kui tagasi kasvuhoonesse lähevad. Selline kasvatus on aidanud neist pooltel sedasi virguma hakata, et poleks kunagi uskunud :) Üldiselt püüan ma igal kevadel nad uue mullaga ümber istutada ent tavaliselt juhtub seda siiski iga 2-3 aasta tagant. Ma ei ole tõesti väga kaktuste hingeeluga tuttav ent sel aastal olen võtnud eesmärgiks asjaga rohkem kursis olla. Mulle meeldib katsetada ja teha võimalikult vähe. Nad on mul elanud üle väikesed öökülmad ning sellest vaid rohkem elavnenud, järelikult väga valesti ei teegi midagi :) Minu pisikene beebiperekond!

3 comments:

sofikene said...

Kuna minu käe all toalilled eriliselt õnnelikult ei kasva (hoolimata minu kiindumusest neisse), mõjus Sinu beebide lugu väga julgustavalt. Pööran ka äkki kaktuseusku ja soetan oma oma ainsale kaktusenimelisele -jõulukaktusele - mõne seltsilise juurde.

Maiken said...

vaatasin seda sinu kaktust, mis alt selline kahtlane välja näeb, ja meil on üks tõsiselt üüratu tegelane, kel täpselt samad tunnused. ma polegi kunagi pead murdnud, miks ta selline on, mõtlesin, et küllap kõrge ea tõttu. aga millega tegelikult tegemist on? oleme temaga üldse hädas, mõtlesime, et äkki pakuks Tartu botaanikaaiale. muide, vaatamata kahtasele olekule õitseb ta igal suvel imeilusate õrnroosade õitega!

Kris V said...

Selline väljavenimine peaks olema tingitud ülekastmisest mingil perioodil. On võimalus, et ta kasvab sellest välja ent siiani on kogemused näidanud, et nad mädanevad lõpuks alt ära :( Nii palju kui olen suutnud uurida. Kahe kaktusega on päris esimestel aastatel samamoodi läinud...

Teoorias peaks lõikama kahjustunud osa ära, tuhaga üle puistama ja jätma kuskile kapi otsa varju kuivama. Ta peaks alt osa kinni kuivatama ja siis võib kaktuse uuesti mulda istutada, et ta uued juured alla ajaks. Ühega sai sedasi tehtud kuniks ta päikesekahjustused sai ja ma pidin ta ära põletama :(