10.5.16

Elust maal

Kui aprillis tundus, et töödenimekiri hakkab vaikselt omadega järjele jõudma, siis maikuu esimese nädala sai selgeks, et töid tuli 5 korda rohkem juurde. Kuigi teeme igapäevaselt väga suuri samme nimekirja lühendamisele ja kõik on absoluutselt nauditav, siis iga väiksemgi trauma või reis või kohustus väljaspool kodu, lükkavad KÕIK tegemised üksteise otsa kuhja nagu talve lõpus randa kogunev jää. Eksole. Pühapäeval käisime linnas emadepäeva puhul grillimas ja selle vähese 10 minutiga mis ma murul veetsin, suutsin endale puugi korjata. Aga muidugi! Elad aasta aega maal ja mitte midagi ning lähed 10 minutiks linnamurule ja korjad mõne molkuse üles. Ja veel eriti kurja. Isa noppis ta kähku välja ning poole päevaga tekkis kerge punetus. Esmaspäevaks oli punetus juba suurem. Teisipäevaks oli mul hoopis teistel põhjustel perearsti aeg ning õnnestus puugiampsu näidata. Sain kohe ka puukborrelioosi I faasi diagnoosi. Nüüd söön 2 nädalat karmi antibiootikumi ja sügelen. Punetus on peale ühte päeva taandumas ning see teeb enesetunde veel paremaks. Loodetavasti ei arene siit midagi kehvemat kuigi arst kinnitas, et siit algas ravi ja kõik ainult paraneb. Ma usun ise ka sellesse aga noh, you never know eksole. Jumal neid puuke teab.

Kuigi enesetunne on väga hea (välja arvata maasikate istutamisest saadud ülikanged jalalihased) siis paratamatult on mul nüüd õues viibides foobia ehk ma jälgin oma riideid, kehaosi iga paarikümne minuti tagant. Parem karta kui kahetseda.

Vaktsiini mina ei tee. Võib olla tulevikus vanemana. Ma ei hakka sellest miks ja kas ikka siin rohkem rääkima. Korralikult tuleb välja ravida ja immuunsust toetada.

Toitumine on mul viimase nädala jooksul karmi pilgu all. Kodus kasvatatud toidud aitavad taastumisele ikka tõsiselt kaasa. Ja üleüldisele tervislikule heaolule (ja vormile) Igahommikune nauding: praemuna, salat, redis, sibul ja spinati-banaani smuuti. Kuivatan hoolega nurmenukke ja varsti saab sügavasse murulauku ja rabarberit hakkida. Aiaelu postituse teen nädala jooksul :)


Ja siis on loomad, kes meelt lahutavad. Ja teinekord natukene tüütavad ka. Sakiira vedas eile suure jänesepoja koju. Õnneks juba surnud. Kohutav! See oli sama suur kui Findus. Ühte nägin maja lähedal väikesel põllutükil. Ilmselt nad on meile lähemale kolinud.
Aga nüüd saab päeval aknaid lahti hoida ja kassid käivad ise toas. Muidu küsisid nad pidevalt päeva jooksul tuppa sööma ja jooma. Enam ei pea passima. Ainult et Triips püüdis eile õhtul kui nad tuppa tagasi kolisid mööda kardinaid ronida, et siin ju oli enne aken lahti...



Nüüd on aga tarvis KOHE maasikataimed maha saada ja neid kasta. Lisaks on veel vaja kartulivaod üle rohida ning hernes, porgand, sibul, küüslauk, suvikõrvits ära istutada. KES seda teeb, pole aimugi. Esmaspäeval aitasid vanaema ja K 6 suurt vagu kartuleid maha panna, rohkem tänavu ei kasvata. Lihtsalt ei söö enam kartuleid nii palju ning ruumi on tänavu teiste asjade jaoks rohkem tarvis. Sügisest laieneb kõrvalpõld ja sinna tuleb eraldi kartulimaa. Järgmisel aastal.

Aga aiaelust hiljem :)

No comments: