19.4.16

Laigud siin, laigud seal, laigud iga nurga peal

Eilsed plaanid tänaseks olid kõike muud kui seotud haiglas istumisega ja paanitsemisega. Sõidan Härraga linna, tegelen vanemate juures töötlemata piltidega ja õhtul jagan kenasti plaadid kõigile laiali. No päris nii ei läinud siiski...

Mul on paar nädalat seljal üks kahtlane laik istunud. Eelmisel nädalal tekkisid roosad laigud ka kõhule. Vähehaaval. Kuna mul alles hiljuti magusaküllastusest sügelevad täpid tekkisid jalgadele, ei pööranud ma kõhulaikudele suurt tähelepanu. Pigem häiris see suur tegelane seljal. Roosa ja sihukene hele keskelt. Üsna suur ka. Helistasin esmalt nahaarstile. Öeldi, et augustikuus ootame teid. No tere tore!? Selleks ajaks võid sa juba maha surra. Huvitav mille eest ma seda haigekassat maksan?! Sain siis ikka perearstiga jutule kuigi teadsin, et sealt midagi tarka ei tule (eelnevad kogemused) Ega ma midagi valesti ei arvanudki. Vaatas selga ja ilma suuremat mõtlemata ütles, et see on marrastus, mis on põletikuliseks läinud. Muidugi sellises olukorras inimene tahab head ja kosutavat kuulda: "Kõik on korras!" Ise mõtlesin, et kuidas saab selline asi marrastus olla kui laik ei oma marrastusele mitte ühtegi iseloomulikku omadust? Kriips, kraaps, katkine nahaosa vms. Ma olin küll õunapuu otsas enne seda turninud aga ei mäletaks küll ühtegi oksaga selja kratsimise momenti...
Et siis võiksin endale ise haigekassat maksma hakata!?

Kirjutati siis Fucidin välja (antibiootiline ravim) millele kästi iga kord plaaster peale panna. Kui ma apteegis salvi ja plaastrit küsisin, pööritas apteeker mulle silmi ja naeris, et mingit plaastrit sinna küll peale ei panda. Mnjh.

Määrisin siis kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, usinalt. Nii nagu kästi. Samal päeval hakkas laik seljal koledalt sügelema. Ja sügeles ka edaspidi. Enne polnud sellist asja. Kuidagi kahtlaselt punaseks läks kah. Kõhul olevad laigud suurenesid kergelt ning neid tekkis väga kiiresti juurde. Muist oli ka juba mujal piirkonnas. Õnneks ei sügelenud.

Esmaspäeval sattusin paanikasse ja helistasin perearstile, kas saaksin kibekiiresti näitama tulla, laigud on levinud massiliselt kõhule, rinna all laieneb (muutus samasuguseks nagu seljal) ning seljal olev laik on veripunane. Öeldi, et kuna neljapäevaks mul juba on aeg, määrigu ma aga seda Fucidini ka kõhule ja oodaku ära. Mnjh. Määrisin mis ma määrisin aga tänaseks olid mul ka kõhul olevad laigud veripunased ja levinud juba õlale, kaenlaalla ja rinna peale. Sattusin veel rohkem paanikasse.

Helistasin kokkuvõttes Pärnu Haigla registratuuri ja palusin võimaluse korral aega naistearstile. Imekombel sain selle mõned tunnid hiljem. Lendasin kohale. Naistearst vaatas üle ning ütles kohe ära, et temal pole midagi teha (kuna laigud olid ka vööpiirkonnas ja kubemes juba) ning saadab mu ruttu nahaarsti juurde. Tänu temale ma üldse asja liikuma saingi... Kappasin mööda treppe üles ja ootasin mis ma ootasin aga lõpuks võeti mind õe jutule.

Õde vaatas mu selga ning ohhetas mu laiku nähes. Kui ma talle kõhu pöörasin ja särgi üles rebisin, pidi ta pikali veerema. Niisis läksime kohe, sõnagi lausumata nahaarsti ukse taha. Siinkohal tahan ma vihastada ma ei tea kelle peale (et arstidele vähe palka makstakse või ma ei tea mida) et meil on reaalselt haiglas 1 FANTASTILINE nahaarst, kes istus oma kabinetis ammu oma tööaega ületades ja ikka veel aruandeid täites. Ta oli väga kuri ent võttis mu siiski vastu. Dr Toomson on lihtsalt PARIM! Ta ütles ainult seljal olevat laiku nähes koheselt ära milles asi ning muutus ka palju rõõmsamaks nähes, et ei toonud talle tööd juurde tõsisema asjaga ning et minu paanikahoog lendas tuhandeks killuks, asendudes kergendusega.

Minu diagnoosiks on üsna levinud nahaviirus ehk nahanohu ehk roosa kliiketendus ehk roosa pitüriaas. Kes tahab, googeldab ise kuid ütlen ära, et tegu ei ole nakkava haigusega, võib tekkida igal inimesel ning kaob ise. Minu puhul oletan, et võis rolli mängida lapsena põetud punetised ent kunagi ei tea. Puudub ravi, saab vaid leevendada. Minul on üsna palju laike kuid ei sügele, mis on väga hea. Kaovad 2-3 kuu jooksul, seega bye bye rannahooaeg (kuigi kes mind siin põldude vahel ikka vahib) Kuidas laike mitte terroriseerida: pesta dushi all, mitte kasutada mingit poekeemiat ega hõõruda rätikuga, riietega või kätega. Saun, vann on keelatud. Sügamine samuti. Mida rohkem nahk hingata saab, seda parem. Kui mainisin, et perearst käskis fucidini kasutada, keelas ta selle koheselt ära: just sellepärast mu laigud punetasid, sügelesid ja tõenäoliselt ka laienesid! Ma ei hakanud mainima, et perearst pakkus diagnoosiks marrastust...

Ma olin ülirõõmus! Tagasiteel õe kabinetti kiitsime doktorit. Ma tean nii ema kui tuttavate kaudu, et tegu on suurepärase arstiga ja taaskord ma ei kahelnud. Mul on lihtsalt kahju, et nüüd perearsti vahetama pean, sest kaua võib!?

1 comment:

Anonymous said...

Minu lapsel oli ka tõenäoliselt see haigus. Arvasime, et allergia, sest ta on väga maias värvilistele kommidele jms. Perearst kirjutas allergia salvi. Määrisime, aga ega see ei aidanud. Aga kuna laigud ei sügelenud, siis polnud hullu. Ainult et lõpuks läksid need ka näole ja laps nägi kole kahtlane välja:) Ja kestiski vahelduva eduga u 3 kuud, siis kadusid. Tore oli muidugi see, et saime keemiakommide osakaalu menüüs tuntavalt vähendada:P Ühesõnaga - mu rõõm oli suur, kui sinu postituse leidsin. Ja taas kord pidin tõdema, et arstid ei tunne haigusi ära ehk ise diagnoositud, hästi diagnoositud:)