24.3.16

Tegus päev

Pildimaterjali jagamisega olen viimasel ajal väga kehva. Kuidagi jube raske on kaamerat endaga kaasas vedada ja nii ma pigistan päevast päeva silmad kinni ja mõtlen, ah, küll jõuab. Püüan end ümbritsevat praegu silmade ja kätega. Maale elades saad aru kui imeline on aastaaegade vaheldumine. Nendega läheb just kui kordades kauem aega ent see kuidas saabub kevad, on kirjeldamatu. Need energialaengud mis kaasnevad iga pisikese kevadise detaili märkamisega on lihtsalt rabavad. Tundsin kevadväsimus 2 päeva ning ülejäänud aja neelan seda energiat, mis nüüdseks saabub juba uksest ja akendest. 

Sookured on jõudnud põllule kuid lauluga pole veel alustanud. Lindude parved lendavad päevas mitmetel kordadel üle maja, hõigates: "Oleme kodus!" Leidsin maja kõige lõunapoolsemalt küljelt esimesed siniliiliad ning ühe palgivirna kõrvalt ainsa märtsikellukese. Pojengid on oma punased nupud nii kõrgele ajanud ja sirguvad nüüd taeva suunas. Hoovil asuvate puude otsast kostub iga päev uusi ja huvitavaid linnuhõikeid ning täna toksis rähn äärmise usinusega meie metsatukas. Fantastiline! Need lumejäägid, mis veel põllul ja metsaservas (ja osaliselt veel hooviski) ei riiva enam silmagi. Las nad olla. Küll nad lähevad.

Tänase imekauni päikeselise päeva rõõmuks asusime Härraga ammu meid ootava palgivirna kallale. Tema saagis, mina andsin ette, tema raius ja mina ladusin riita. Kuigi vahepeal ähvardas mootorsaag siitilmast ajutiselt lahkuda, saime ta tagasi ning jätkasime. Päris palju sai tehtud aga veel rohkem on teha.

Ma avastasin, et ma lähen närvi kui puutun kokku ükskõik millise negatiivse teguriga. Suhtumine, juhtum, kellegi meeleolu või arvamus. Ma ei jaksa enam seda kõike kuulata või lugeda. Muidugi ma näen, ma teadvustan aga ma ei omasta. Ma ei taha enam. Mitte nii palju ja korraga. Ma olen nii palju viimase aasta jooksul emotsionaalselt ja vaimselt üle elanud ja võidelnud, nüüd aitab.

Ma avastasin ka, et tõusma peaks koos päikesega. Kuigi minust ei saa nii pea päikesetõusuärkajat, siis näiteks kell 7 või 8 hommikul soojast pesast Härra kaisust jahedasse tuppa ronida, pole enam probleem. Kui kassid toidetud, silitatud, haaran kaasa mõne snäki (porgandi, pirni, õuna) ja lähen Muriga jalutama. Peale seda on ta nii rahulik, võtab oma põhuteki peal päikest ja möriseb omaette norsata. Vahepeal käin teda sügamas. Varem kippus ta iga minu liigutuse peale haukuma aga nüüd teab, et tuleb oodata ja siis saab jälle möllata. Oleme nüüd jälle kahekäiguliste jalutustega alustanud ja õhtuti kisub ta juba kiiremini kodu suunas tagasi. 

Täna üritas Herr Kukk mind rünnata. Püüdsin kaks aiaaugust putke pannud kana hoovist kinni ja Äpu arvas, et üritan nad ilmselt jäädavalt ära viia (nagu kull või nii) ja ründas mind läbi aia. Sain väga kurjaks ja läksin aeda sisse, seisin temaga vastamisi. Eks mind ärritas taoline käitumine aga jah, muidugi, kevad on ju käes ja Äpust on saanud täieõiguslik Kukk! :D Passisime seal mõnda aega kuniks ta kenasti taandus ent pinge on õhus. Ta käis mul sabas nagu kull. Loodan, et ei pea drastilisemaid meetmeid kasutama ent kurja kukke ma koju küll ei soovi. Kuigi taoline silt aia küljes oleks maru vahva :D Ja siis on nagu päriselt kaa üks kuri kukk hoovis...

Nüüd muretsen Sakiira tervise pärast ja naudin õhtust melu koos kassidega, kes on ennast minu jalgade peale kerra asutanud. Üks soojem kui teine.

3 comments:

Anonymous said...

See oma majas ja oma maal töö tegemine on tõepoolest kuidagi eriline jõuallikas. Ja kuidas hoov/maa annab ennast järk-järgult nö kätte. Eile võtsime võsa maha ja avastasime ideaalse koha võrkkiigele, sealjuures on kivihunnik, mis sobiks ideaalselt kiviktaimlaks, mõte läks jälle käima. Huvitav erinevus võrreldes linnas elamisega, et me küllalt noorte inimestena ei kipugi kuskile eriti välja enam, üritusele vm. Näpud hakkavad taskus sügelema ja mõtted liikuma, millal koju saaks.

:)

mäemamma said...

Oo jaaa, nõus. Tuleb looduses elada või seal hästi regulaarselt käia, et nende võngete ja muutustega sõbraks saada. Lugesin just eile Sensast üleskutset looduspäevikut pidada. Olen ise viimase paari päeva jooksul paksust lumest kõrgel mägedes krookusteni all orus uitanud ja küll on hea ja õnnelik olla. Meie hinged igatsevad ikka sinna algpaika tagasi :-)

Kris V said...

Kusjuures see looduspäeviku idee oli mul ka linnas elades, kuna kodu asus siiski üsna metsade läheduses aga nüüd tuli see mulle jälle pähe ja olen hetkel ilusa märkmiku otsingutel. Maal elades tundub see lausa vajalikuna isegi :)

Meie kaa väga üritustele ei kipu. Ülejäävad summad lähevad kõik maja või kütuse alla :D Muidugi ei ütle me üldiselt võimalusel kutsetele ära ja teinekord käime ise ideid välja. Suvel saab kõik siia kutsuda :P