31.1.16

Täna oli kevadet tunda!

Hommikusöögid on meil viimasel ajal eriti paleoteemalised. Ma jumaldan praemuna, keedumuna, munaputru, you name it! Ja poetomateid ei osta ma enam kunagi vabatahtlikult - jube! Täna küpsetasin muffinimune singiga. Härrale. Aga mulle maitses kaa päris hästi :) Õhtusöögiks küpsetasin ahjusiga juurikatega (suvikõrvits, peet ja pastinaak, mu uued suured lemmikud!) Eile poes käies tundsin ma joovastust - poekorvi sisu koosnes peamiselt värskest kraamist ja lihast (Härrale) Paleo täiskäigul edasi! Ma ei jaksa enam oma aiamaa saadusi ära oodata ja ema lubas terve koduaia puhtalt herneid täis istutada! Mmmm...


Meie väike metskass Sakiira. No kas ei ole ühe ilusa kodustatud Norra metskassi nägu?


Ostlen kuu alguses poole kuu või tervenisti söögikraami ning koostan iga nädala lõpus nädalamenüü. Ilmselgelt jätan varieerumisvõimalusi, sest teinekord pole mõne kindla toidu järgi isu ja nii on pisut põnevust kaa :) Ainult magustoite teen täiesti tunde järgi. Mis imelikul kombel on hakanud vaibuma. Suhkrusõltuvusest vabaks? Loodetavasti!


Tavaliselt ma öösiti veetase ei kontrolli aga sisetunne sundis eile käimlasse minnes ka taskulambiga veepiiri vaatama. Pidin infarkti saama. Suured veekogud tekitavad minus alati ebalevat hoiakut. Nagu oleks tegu mõne foobia algfaasiga. Teadsin, et jõgi võib kõrgele tõusta aga et ta NII palju tõuseb, oli veel hirmutavam. No ma olen ka nüüd aru saanud, et see pole veel kõige kõrgem tase, sest vesi pole naabrite majani veel päris jõudnud :D Kutsusin Härra kaa pimeduses vett vaatama ja nii me seal seisime, hämmingus. Väga jube oli, sest päris õigeid piire pimedas ei näinud.

Hommikul oli vaatepilt hirmus aga mitte nii hull kui ma öösel arvasin. Tegin kartulipõllu lõpuni jalutuskäigu ja seal on suurem oht vee alla jääda, sest põllud lähevad madalamaks. Üks äärmine kartulivagu, mille lõpus traktor tavaliselt ümber pöörab, on vee all. Alles kaks päeva tagasi seisime seal samas Härra ja Muriga. Jää kergitab vett ikka usinalt. Puu mis sügisel ühelt kaldalt üle jõe naabrite kaldale kukkudes pidama jäi, on nüüd risti ees ja liigub vaikselt otsapidi trepi poole. Ei teagi mida sellega nüüd teha seal. Kuskil ta varem või hiljem pidama jääb. Loodetavasti saab see jää nüüd ruttu minekut teha...


Naabrite põld on igatahes otsapidi täiesti vee all. Ja see vastaskallas oli ikka väääga kõrge!


Selle puu juures korjasime sügisel mingi puuonni jäänuseid. Mina olin puu juures ja viskasin mädu latte üles emale, kes need lõkkesse vedas. Hirmutav mõelda, et see vesi on ainuüksi selle nurga juures mul üle pea. Keskkohas tõenäoliselt praegu 2 korda üle pea. Ja vool on korralik.



See puuront mis veest paistab, tähistab enam vähem kohta, kus naabrite põllupiir algab. Ja siis saab aru, kuhu vesi on jõudnud. Meie kaldast on trepi kõrvalt ca pool meetrit puudu. Mõne koha pealt 15-20 cm.


Ja siin näete kassi, kes püüab hiiri sellises positsioonis :) Findus teeb oma tegusi! Tegelikult tõeliselt tublid kassid. Kui nad muidu tavaliselt üsna hämaras "tulevases" elutoas aega ei veeda, siis peale ühe hiire pakkupääsemist möllasid nad seal mitu päeva. Lõpuks said selle päris piraka närilise kätte. Findus möllas sellega ca tunnikese. Lõpuks pidi Härra juustuvarga ikka ise õue viskama. Õnneks juba siit ilmast lahkunud. Ja vabandan selle korralageduse ja kehvade piltide eest.



Findus käib mul õues päris tihti sabas. Ka siis kui ma Murile süüa tahan viia. Paharet selline. Vahtis jõevooluga tõtt enne kui ma ta kalda äärest minema ajasin. Aga oh kui armas tegelane ta selline on! Magab praegu mu süles oma magusat und.



5 comments:

herz said...

Muffinimunad? Ma palun retsepti! :) ise olen nii teinud, et võitatud muffinivormi keeran äärtesse peekoniviilud ja siis omletiks vahustatud muna sisse ja ahju küpsema. Nii on ka väga mõnus. Pildi järgi tundub sul tsipa teine lähenemine olevat?

Anonymous said...

äsja maale kolinuna tunduvad aastaajad kuidagi tohutult intensiivsemad, kui õues on pime, külm ja märg, siis mõjutab see palju enam kui korteris elades. omamoodi eriline on sedasi looduse rüpes elada.

Kris V said...

Herz - Muffinimuna põhimõte on sama :) Lihtsalt ma panin peekoni muffinivormi põhja ja valasin toore muna sinna sisse. Ca 20 minutit 200 kraadises ahjus.

Minule tundus linnas vastupidi olevat. Õhtud sai enamjaolt veeta nelja seina vahel ja koguaeg tundus kõik nii pime. Ärgates ja päeval ja magama minnes. Maal aga peame pidevalt loomade pärast õues liikuma ja nii tundub tihedamini, just kui oleks valge alles. Ja kuna oleme tihti väga kaua üleval, siis tunduvad ka päevad pikemad.

Anonymous said...

Igaks juhuks mainin, et herned ei ole paleo.

Kris V said...

Tean seda :) Kaunviljad üldiselt ei ole soovitatavad suures koguses aga nagu ma mõnes postituses maininud olen, siis mulle ei meeldi paleo puhul paljud nö. reeglid. Minu jaoks on kõik värske kraam parim söök, lihtsalt mõistuse piirides :) Minul endal pole kaaluga probleeme, paleo peal on pigem Härra, kes õnneks suurt herneste fänn ei olegi - more for me :P