6.1.16

Positiivsem!


Ahju läks uus roog, mille pealkiri tõotab midagi head. Toas on peaaegu soe ja kanadel on tänu mu emale ja isale soojuslamp kuudis. Kukk õige mees ronis kohe lambi alla istuma. Lund on minu maitsele piisavalt ja homme saan selle aasta esimese fotosessiooni maha pidada. Ma olen positiivne. Ma ei mõtle igal sammul sellest, et roog mis ahju läks, näeb välja täieliku ebaõnnestumisena, järgmise kuu elektriarve maksaks ära ilmselt terve valla elektrieelarve, kanad harjuvad lambiga nii ära, et kavatsevad 0 kraadi peale lihtsalt ära sügavkülmutada ennast, hoovist lume lükkamine uue saju korral tähendaks järjekordselt poolepäevast hõõrumist labidaga või et kodust väljumiseks pean arvestama poole ööni kütmisega. Ma olen positiivne, sest ma ei mõtle teistest variantidest. Mida see mulle annab? Ma teen nii, et kõik oleksid rahul. Ja kui midagi ebaõnnestub, siis teeme uuesti!

Kui ma lõpetaksin positiivne olemast, siis oleksin ma ilmselt üks neist "maakatest" kes lasevad endast Õhtulehte või kuskile kirjutada kui saast on elada maal ja kui kangesti tahaks siis peldikust linna ära. Ei kavatse! Ka siis mitte kui peaksin 70 aastasena käsitsi puid tuppa vedama või hommikust õhtuni aias kõplama. Mul ei ole praegu plaanis kibestuda ja südames usun, et ei muutu selliseks ka vanemas eas. Kuigi ma ei karju kõigile kõva häälega, mis saab siis kui ma olen vana ja elan maal, siis ma olen selle tulevikuosaga arvestanud. Arvestasin juba siis kui ma maale kolisin. Ükskõik mida aga minu positiivsust ei võta keegi! Mitte kunagi!

1 comment:

Anonymous said...

Eh:) Ma tean, mida sa tunned. Igatahes läheb mul varahommikune kütmine kiiremini kui esimestel kordadel, keha harjub. Samuti ei igatse 25 kraadi tuppa, nagu korteris sai loomulikuks peetud, 19 tundub päris parasjagu, soojad fliisid-sokid ka ju seljas:D Pealegi, kes vajaks aeroobikat, kui saab lund rookida!