25.1.16

Elu maal: talv

Meie esimene talv maal on möödunud ideaalselt. Ma räägin siin esialgu enda eest aga no ma usun, et Härra kaa ei kurda, enamjaolt :) Ausalt öeldes kujutasin ma ikka hullemat olukorda ette aga maja pidas kenasti vastu ning palkide suurte naginate ja raksatuste saatel elasime üle ka suured miinused ja korraliku lume. Iseenesest oli see minu arvetes ideaalne, et nägime/tundsime kohe esimese talvega suure pakase ja korraliku lumevaiba ära. Nüüd teame kus kohast tuleb tuult, mis sooja kinni ei pea, kuidas toimivad pliit ja ahjud suure kütmisega ning kuidas vald sõidutee eest hoolitseb. Isegi vana maja aknad pidasid tuult päris asjalikult kinni, ei pidanudki tuulevihina saatel magama jääma kuigi tõden, et mitmelgi korral uinusin mina kahe teki, kahe fliisteki ja kapuutsiga pusa all. Oleme siiani vägagi rahul. Me ei saanudki eeldada, et maja kogu sooja kinni peab. Olime targad ja kütsime enne magamaminekut, et magades oleks soe. Päeval liikusime nii või naa soojalt riides ringi ning tegutsesime. Pliiti sai ikkagi enamjaolt poole päevast soojas hoida ning meie õnneks on meil ju kahes põhitoas kokku kaks ahju. Minul oli sellevõrra raskem, et töötan kodus ning teinekord oli piltide töötlemine päris "jahutav" tegevus. Tõime üheltmaalt koju laenatud õliradiaatori (kasside lemmik) ja Härra soetas puhuri. Nende abil sai elu soojemaks ka siis kui ahju veel kütta ei raatsinud. Tean, et köetakse ka hommikul ja õhtul, ent meil pole veel piisavalt kogemusi sedasi proovimaks. Ülekütmise hirm on ja jääb. Mina karastusin kiiremini, Härra ilmselt teist talve nii üle ei taha elada :P Eks selletõttu oli kaa raskem, et kanad tuli lõpuks aidast tuppa kolida (kukk sai külmakahjustusi) ning Härra tarantlile oli see liiga jahe elutingimus. Paigutasime viimase ahjule lähemale. Muri eest sai hoolt kantud leige veega sagedase jootmisega ning põhupesadega, millega vooderdasime nii kuuti kui sööginõude ümbrust ja leiutasime talle kaks nurgatagust õues magamiseks, mida ta eelistas. Kuna ta käpad kohe üldse külma pinda ei kannatanud, sai lõpuks suurem osa tema aedikust põhuradadega kaetud. Kangete miinustega me jalutamas ei käinud (ent üldiselt üle paaripäevaseid pause sisse ei tulnud) Käisin lihaseid soojaks sügamas ja seltsiks olemas. One happy puppy ootab nüüd esimest jões ujumist ilmselt :P


Enamus töid jäid novembrikuust seisma. Jõudsime Härraga mõned lauad laudist seina lüüa ja nii see sinnapaika jäigi. Härra oli enamuse ajast tööl, minule tekkisid jõulusessioonid ja päevad läksid järjest lühemaks. Ega ta hea ole. Nüüd on juba kella viiest veel poolvalge, seega aega tuleb üha rohkem juurde :) Veebruarikuus algavad metsaplaanid!


Korralike talvesaabaste ja pükste soetamiseni ei jõudnudki. Suurte miinustega käisin ringi kahe paari soojade dresside ja sukapükstest täis topitud teksadega. Ma räägin, olen karastunud. Ma ei kurtnud külma üle ka õues, sest mul polnud lihtsalt külm. Koeraga jalutades saab õige kiiresti sooja sisse. Kui maal elades saab sellise riietusega veel hakkama (arvestades, et ei pea pikki tööpäevi kuskil kuuri all tegema) siis talviste fotosessioonidega sain valusa õppetunni. Suutsin ühel pikal pildistamisel -20 kraadises pakases oma parema jala kanna sedasi ära külmetada, et nähud ilmusid alles nädal hiljem. Kand on paistes, punane ja valutab. Jalanõude kandmine oli kohati piinarikas ja veel hullem hiljem toas villastes sokkides olla. Sain jälile milles probleem ja olen nüüd usinalt ravinud. Punase kõrval virvendab sinine toon ehk külmetus! Nüüdseks ei ole probleeme jala korralikult liigutamisega ehk enam ei pea valust liipama ning sügelus annab märku paranemisest. Puhast nahast ratsutamissaapad on ideaalsed ent kahjuks ei mahuta korralikku villast sokipaari ja üle tunniajaseid väljas tegutsemisi ei kannata. Odavaid kilesaapaid ei taha kaa muretseda. Ootan nüüd allahindlusi, et selle aasta uueks talveks korralikult ettevalmistuda :)


Kõige rohkem kartsime välikäimla kasutamist ent minu arvates polnud seegi kõige hullem. Nii imelik kui ma ka ei ole, siis see oli üks väärt kogemus! Haigemaks me sellest ei jäänud, külmakahjustusi kaa ei saanud, hoopis põnev oli! Kui sa oled 26 aastat linnas elanud ja veedad esimese talve maal, kus puuduvad pesuvesi ja korralik soe tubane wc, siis -25 kraadiga üle hoovi välikäimlasse jalutada (kottpimedas) on tõeline kogemus! Kaugel mugavusest, mõnudest, soojast. Paneb hindama seda võimalust milleni jõuame tõenäoliselt saabuval kevadel (septik, kanalisatsioon jne) mis võib olla mõne teise pere jaoks on igapäevane katsumus, aastast aastasse. Ja ausalt öeldes, tubased käimlad on minu jaoks nii igavad juba :P


Ka lindude eest hoolitseme usinalt. Kanade söögilauast jääb piisavalt erinevaid teri üle, et linnumajja puistada ning rasvapallid ripuvad samuti aknaraami kõrval. Ainult et järgmiseks talveks hakkan neid pallikesi ise meisterdama, sest poes on igal väikesel ümmargusel koledad rohelised võrgud ümber, mis hiljem kõik mööda hoovi laiali vedelevad. Rääkimata tarbetust plastikust...


Ainsa miinusena oskan maaelu talveperioodis välja tuua tööpuudumise. Mitte tööturul aga kodutöödes. Kõik pisiasjad ei lähe eriti peale alati ja lõpuks kasvab isu õues ringi möllata nii suureks, et võtab silmanägemise ära. Kuigi olime ka piisavalt laisad ja nautisime esimest külmaperioodi, siis nüüd tahaks juba kuskilt pihta hakata. Hoov näeb peale lume sulamist eriti õõvastav välja, sest veetrassi kaevamisest jäi maha jube kraav, mis paari päevaga alla vajus, lisaks siin seal paar koledat savihunnikut, mis ootasid äravedu "kuskile" Lisaks aias seisev mulla/savimägi, mis jäi silumata (on loodetavasti lume all veidi vormi saanud) ning suur mätas ja suured kivid, mis ootavad äravedu. Lisaks see suur auk, mis maja ees "vedeleb" Oh! Ja selle jubeda raudkolakast kiigu tahaksin kaa maha saada! Kui metalli ei jaksa viia, siis palun tulge keegi ja võtku endale!


See on meeletu kui palju erinevaid loomajälgi meie maja ümber, põldudel, aias, kompostihunnikus ja jõel leidub! Ma nii igatsen sellist erilist vaba hetke, et neid pisut lähemalt uurida ja kuskil põõsas varitseda, et vahvaid pilte saada :) Selle aasta plaanides kirjas! Nüüdseks on jõel olev jääkate juba kollakaks muutunud ning ääred veel rohkem alla vajunud. Loomajälgedest enam jälge ei ole :)


Tänu eelmistele omanikele oli meil puudevaru varnast võtta. Vaja vaid saagida ja riita laduda. Nii ahju- kui pliidipuid on piisavalt, et katta ära ka uue talve tulek ja minek ent metsas on juba üks suur kuusk selili visanud ja maja taga olev suur vana pärn ootab lahkumist. Veebruarikuus plaanime alustada puude tegemisega ning ka ajutine kuurialune on olemas (ei vaja eraldi materjali- ega töökulu) Seega järgmise paari aasta kraam saab samuti katuse alla. PS! Neid lumiseid puid me siiski ei kasutanud :) Lisaks tõin raamatukogust koju ühe väga õpetliku raamatu "Küttepuud" ning olen nüüd nädal aega jälginud puude seisu kui ma nad ahju panen ning millist tossu korstnast eritub. Olen tulemusega rahul :) Suits on peaaegu nähtamatu ja lõhnatu! Sügisel ja detsembris pidime riidast võtma üsna niiskeid puid, mis said viimasena laotud ja polnud veel piisavalt kuivada saanud, seetõttu ka korralik must suits ja mõnusad vingukad. Rääkimata sellest sisinast mis küttekehas ulgus. Nüüd olen raamatuvõrra targem :) Ja vot see on maailm mida maale kolides peab tundma iga elanik!


Kassid jäid üsna pea tubaseks detsembris. Kui esimene lumi püsima jäi. Sakiira ei kipu peale sügisest salavõitlust mingi loomaga üldse õue ja tuleb peale viie minutilist passimist tagasi tuppa. Täna oli esimene kord kui ta kauemaks jäi. Triips ja Findus teevad oma 10-20 minutilised tiirud ja tulevad tuppa tagasi. Findus üldiselt jaurab rohkem. Nõuab iga 5 minuti tagant tuppa sooja, et siis uuesti välja minna. Teinekord vahib ta mind terrassiukse tagant ja karjub :P Hiirtega meil vedas samuti. Neid sattus tuppa vaid 3 tükki. Esimene toodi meile kell 5 hommikul voodisse ja sellele pidi Härra otsa peale tegema, teine pääses pakku kui me Finduse pesast välja tõime ja hiirt taga ajama panime (kass hakkas tööle aga hiir oli kiirem ja leidis ka ainsa avause põranda alla) Kolmanda leidsin hommikul kui üles ärkasin ja nägin, et Findus mängib mingi liikumatu "kehaga" Too hiir oli juba kuivanud ja kõvasti haiget saanud, seega ilmselt päev varem Triipsu poolt püütud. Kassid on tublid ja ilma nendeta ma enam ei oska. Teisalt tundub, et maaelu koosnebki talvel ainult kasside liivakasti tühjendamisest :P Aga no ei taha, et nad soojade saabudes õue koliksid. Kes meid siis öösel kaisus soojendavad?


Maja ümbert leidub piisavalt hulgal erinevaid hiireurge, mis on plaanis kõik üles tähendada, et saaksime lume sulades augud kinni lüüa. Eks nad leiavad uued väljapääsud aga nii ehk saame nende liikumist ka korralikult vähendada, sest mõne juures tundub ikka usin elu käivat. Miks me seda juba teinud ei ole? Sest hämmastaval kombel on sissetung majja olnud nii väike, et ei saaks arugi nagu meil siin üldse hiiri oleks! 3 hiirt krõbeda ja lumerohke talve jooksul on ikka megaväike tulemus. Üks hiir ühe kassi kohta. Ega rohkem neid ei tahakski :)


Võib olla olen naiivne ja alles "roheline" Kindlasti kulgeme ju Härraga oma "lapsekingades" selles paljuräägitud maaelus ent ma tõesti arvasin, et esimene aasta saab olema kohutavalt raske ja me võime sellest kõigest sama kiiresti loobuda kui siia kolisime. Aga vot nii aus ja enesekindel ma olen, et see aasta on olnud üks parimaid, ilusamaid ja rõõmsamaid minu elus! Kõikide nende jaburate ebaõnnestumiste, kiuslike raskuste, tüütute laiskuseusside ja äkiliste pingete tõttu olen ma kasvanud tugevamaks, enesekindlamaks, julgemaks ja RÕÕMSAMAKS! Ma näen vaeva MEIE kodu nimel, MEIE tuleviku ja MEIE elude! Kasemetsa on MEIE kodu ja ükskõik mitu aastat või aastakümmet selle teekonna rajamiseks kulgeb, see on MEIE teekond ja vot see teadmine ja ellusuhtumine aitavadki meid edasi! Maaelus ei saa olla MINA ja SINA vaid on MEIE! Ükskõik kui mitu laiskuseussi või pinget siinses elus leiduda võib, siis teekond jätkub...

No comments: