7.1.16

Elu maal: Talv


Kõigepealt tegi Herz nalja anekdoodiga oma blogis:

"Kuidas sul seal Siberis läheb, kuidas eluke on?"
"Pole viga, -15 kraadi"
"Huvitav, meil uudistes rääkis, et teil -47???"
"Aaa, see on ÕUES."

Ja siis kirjutas Mallukas oma kodustest tingimustest nii humoorikalt ja tabavalt, et minu äratundmisrõõmu peale purskasin südamest naerma. Loe siit miks - Tere tulemast Siberisse

Ma üldiselt ei kurda, et meil kodus külm on (juba viimased 3 kuud) Võtan asja pigem kogemuse omandamisega ja huumoriga. Küll läheb paremaks, sest plaanis on maja ikkagi ära soojustada. Kunagi. Lihtsalt meil on viimased 2 kuud olnud klassikaline hommikusoe toas ca 10-15 kraadi. Õhtuti saame 20 peale õliradika, ahju kütmise ja puhuriga. Juurdeehituses, mis on tegelikult avatud ruum vana maja osaga, on stabiilselt 0-5 kraadi. Kartulitele hea kelder. Ukseava ees on üks ilusa mustriga kangas, mille ema meile tõi ning see "ulbib" kergelt õhus. Uutel akendel ja viimaste päevadega ka välisuksel on liistud ja ukselukk seestpoolt härmatanud. Ega see hea ei ole aga no mis sa ikka teed. Läheb paremaks kunagi :)

Täna hommikul võttis meid vastu kaheksa soojakraadiga magamistuba. Kuna pidin varasemalt kui tavaliselt ärkama, siis tundus, et pidzaama all puhub kaa tuul. Soojad riided (villased sokid, paksud sussid ja hommikumantel) selga. Ikka on külm. Vahetasin kodused riided tööriiete vastu ja liikusin palju ringi. Muidu poleks hullu olnud, puhur tööle ja pliidi alla tuli aga puhurit jäi nautima tekikuhja all norskav härra ja pliidi jaoks mul aega polnud. Riidetavaar selga ja autot soojendama. Ees ootas ca 3 tunnine -18 kraadine välifotosessioon üliägedate Valgeranna talli lastega :) Loomi söötes sain sooja sisse ja nii ma Pärnu poole vurasingi. Esimese tunni ajaga külmetasin oma varbad ära, siis soojenesid need üles (või andsin alla ja surid ära) ja hakkasid kannad valutama. Tervisele see muidugi hea ei ole aga mul polnud varem nende saabastega probleeme olnud, mis seekord jalga said. Kannatasin ära ja poole sessiooni pealt oli juba soe sees. No hommikupäike ongi kõige jahedam, sealt edasi oli lausa palav. Õnneks olen selle peaaegu maaelu aastaga ennast korralikult karastanud. Varasem linna-mina oleks ilmselt praegu kolme teki all ja 38 kraadises palavikus. Praegune enesetunne on kõike muud kui haigusevimmas. Tahaks ringi joosta ja asju korda saata!

Nüüdsest saame kütta kahte ahju (üks leivaahi, hiigelsuur) ja pliiti. Lisaks siis õliradikas ja puhur. Lõket pole tuppa pidanud veel tegema :P Oleme siiski mõistlikud ja üle ei küta. Jälgin seda kullipilgul, sest Härra tahaks teinekord korstnasse kaa vist tule teha :D Keskkütte pealt puidust maamajja (ilma soojustuseta) ning puuküttele on ränk üleminek. Mina olen linnelust harjunud, et talvel korteris sooja saamiseks tuli toad soojaks kütta. Ise!
Aga Härra on tubli. Väga tubli!

Ja nii me siin kulgeme. Kui ise juba vaikselt ära harjusid, siis loomade eest mõtled koguaeg, kuidas saaks paremini. Koerakuudi vedasin sooja ja kuiva põhku täis. Katsin talle ka sööginõude piirkonna ja ühe väikese uru, kus ta päeval armastab magada. Muidu käib ja kappab kord ühel, kord teisel jalal. Nii on tal jalgealune kuiv ja soe. Aga täielik laika. Ronib oma urgu ja magab seal, ise jumala härmas.

Kanadega on pisut keerulisem. Kuigi ehitasime neile aita sisse eraldi soojustatud kuudi, siis midagi läks nihu (ilmselt niiskus) ja kukk külmetas oma harja ja lotti. Esialgu paistab, et pääseb hullemast aga mine sa tea. Ei taha ära sõnada. Muus osas on kõik ikka aktiivsed ja kanad munevad kenasti. Üks lõpetab sulgimist ja on kenasti kohev juba. Kukke söödan vajadusel otse õrrelt, et talle veidi heameelt valmistada. Eile tõi ema meile linnast soojuslambi kuid see pole siiani erilist kasu näidanud peale lisavalguse. Vooderdasin kuudi katuse ja aida lae vahelise osa põhuga ning täna lõin ukse ette paksu villase teki. Iga õhtu olen aluspanule uue kihi kuiva põhku peale ladunud. Kuudis on ikka -5 kuni -10. Saan aru, et kodukana kannatab ära aga no pagan küll, et see hari vatti sai. Kukk ise tundub okei. Paaritas kanu ja kalpsab ringi. Eks nad kõik stressis, sest harjunud mul mööda hoovi ringi kimama, nüüd istuvad juba nädal aega väikeses kuudis. Käin ja nuuman neid hea ja paremaga. Plaanis linnast siiski mineraali tuua ja see ära proovida. Kuke pärast. Täna hakkasin neile kergemal kujul küüslaugu andma. Jälgin neid kullipilgul.

Ja nii see elu siin käib. Kõik tööd ja linnasõidud saab planeeritud selle järgi, et hommikul ja õhtul maja köetud saaks. Ma kujutan ette kui ilmataat kraadiklaasil nulli kanti näitab, tunneme ennast nagu paradiisis...

Kusjuures, arvasin, et välikäimla kasutamine -20 kraadiga on hullem. Ei olegi. Täiesti nauditav! On raske leida teist sellist kogemust, minna öösel hommikumantlis ja puhvaika ja läki-läkiga käimlasse, mille uks on kergelt kinni härmatanud ja sisemine temperatuur on samaväärne õuega. Rääkimata puupoti äärest eksole...Aga siiski, nauditav! Mitte kunagi varem ei ole ma veetnud talvel värskes õhus õues nii palju aega ei öösels ega päeval kui praegu. Ja need imelised talviselt selged tähistaevad ja langevad tähed, see on kirjeldamatu!

5 comments:

Heli Künnapas said...

Nii nostalgiline lugemine :D

Me elasime mitu aastat väikeste lastega nii, et hommikuti oli 13 kraadi (toas!) ja ainuke päevane tegevus oli kütmine ja sooja tee tegemine. Kirjutasin sellest pikalt on raamatus "Minu ilus elu maal".

Nüüdseks on maja välisvooder vahetatud (vundament veel mitte) ja keskküte sees. Hoopis teine asi! Olid toredad ajad, aga.. tagasi ei igatse :)

badtunnaexpert said...

Igatahes, hea nali :D võttis turtsatama küll! Aga huvitav ikkagi, kuskilt see soe välja läheb... aga vetsu? no jah, kas ikka minna kui on -20, vist tooks pange sisse ja ajaks asja ära :D Tuttav tunne, samas kui kõik saab soojustatud ja renoveeritud, on see elu kahtlemata nauditav, eriti minna külma ilmaga puid tooma ja panna ahju tuli, kõik see praksumine ja elav tuli, milline idüll!!!

Kris V said...

No ei ole välikäimla veel isu ära võtnud. Mitte, et see iga kellaaeg (eriti öösel soojast voodist eemaldudes) mugav oleks aga ausalt, ei nuta ega kurda. Naudin kuniks võimalust on :P

Põrandad ja ladi on soojustamata ja sealt ilmselt ka suurim soojakadu, sest seinad ei ole üldse nii külmad kui võiksid arvestades vahepealseid miinuseid. Soojustatud nad kaa ei ole aga nt otsapealne tuba, kus on muldpõrand ei hoia üldse sooja, samas kui magamistoas on parem olukord ja siin on põrandad kergelt soojustatud juba.

badtunnaexpert said...

Enamasti lähebki soojus ülevalt lae kaudu välja, vanasti pandi musta lae vahele liiva ja savi või saepuru segu ja kui rotid seal käigud sisse ajavad, on "loomulik ventilatsioonisüsteem" omast käest võtta. Aga paljudel majadel on laka peal heinakiht, siis see ikkagi on suur abi. Muldpõrand tõepoolest laseb külma sisse ja seal aitab kui põrand üles võtta, muld välja vedada, panna liivapadi, ja valada segu + niiskustõke, igaljuhul 100mm peno teeb imet. Piisab ka 50mm ja siis laud peale tagasi, aga kui need katki lähevad või osutuvad mädaks, siis tuleb ka uued laagid panna ja nende vahele on hea soojustust laduda ning kõige peale plaat. Kliima muutub juba kohe kuivaks, sest külmaga tuleb üles ka niiskus ja see poeb naha vahele eriti "mõnusalt". Kõik voodipesu on igavesti niiske kui seda ära ei tee. Omal nahal kõik läbi kogetud ja elatud. Vana maja taasamine on keeruline ja raskem kui uue ehitus. Põrandatest sõltub enam kui laesoojustusest. Aga kasuks tuleb ka kui sisesein saab soojust juurde, eriti kui palk on peene. Mõnel majal on ühes otsas 25cm palk, teises vaevu 15, mõnikord isegi 10cm, siis pole ime, kui see õhuke nurk külmem on. Seda saab puuri abil kindlaks teha, ega palja silmaga ei olegi näha, kui jäme palk on. Otsapealsed toad on just seetõttu külmad, et nähtavasti palk peenem. Tasub uurida... Igatahes mõnusat talvitumist! :)

Kris V said...

Meil on lae peal pööningul õnneks mingi korralik kiht liiva aga eks mitte piisavalt paksult, et sooja see väga ei pea. Õnneks on muldpõrand ainult kahes toas veel, teistel on soojustus juba vahel ja majas on hämmastavalt kuiv! Ilmselt on see meid hullemast päästnud :)