23.12.15

Õhtu enne jõule

...istun oma sooja teki all hommikumantlisse kokku pakituna ja söön mandariine. Jõuludele eelnenud tööpinge sai maandatud ja nüüd jõudis gripilaadne tunne ka minuni. Esimest korda üle aasta! Suur saavutus. Küll aga panen visalt vastu. No ei taha aasta lõppedes tõbisena ringi tegutseda. Kuigi tõenäoliselt keha ja meel annavadki märku, et istu nüüd ja puhka. Pea on paks ja külmavärinad on. Ehk läheb sama ruttu nagu tuli. Isegi vanaema, kes pole enam vähem 30 aastat haige olnud, värises paar päeva teki all palavikus aga läks see tõbi sama ruttu kui tuli, eksole. Mandariinid ja tee on head ja teadmine, et homme saan terve pika päeva ema ja vanaemaga Kasemetsal askeldades veeta - vot see annab energiat ja rõõmu! Vaatamata tobedale ja tüütuks saanud vihmale ja veelompidele hoovis, saab ka õues vajalikumad toimetused tehtud. Vedasin aga suured prussid laudiseks ja voilaa, teerada olemas! Kanad olid täna varajased ja ronisid väga kiiresti aita tagasi. Vaid Muri rõõmustas kui üle mitme päeva jalutama sai. Tundsin meeletuid süümepiinu tema ees. Aga ta oli ikkagi rõõmus mind nähes ja nautis südamest kõiki kraave mis teele jäid. Nüüd olen jälle kodune. Noh, mõnda aega. Jaanuarist uue tööhooga :)

Jõuluehteis kodust olid kaa pildid aga vot, ei leia enam :( Homme teeme uued. Vahepeal asju juurde tulnud jälle. Postkaartide joonistamiseni alles jõuan, seega ärge kurvastage kui praegu veel minu kaarti saanud ei ole. Küll tuleb! Ja aastavahetuse veedamegi kodus, yay!

Nii paljud toredad ideed jäid esimesel taluaastal jõuludeks tegemata. Muist pisemaid saavad ehk homme siiski tehtud. Kuid ma ei ole enda peale kuri. Ma nüüd tean, et järgmistel jõuludel püüan rohkem tööasju nii sättida, et puhata kaa saaksin, sest minu üheks suurimaks 2016nda aasta lubaduseks saab olema õppida ütlema "ei!" Seda ma ei oska. Tahan siiani kõikidele meelehead teha ja lähen igasuguste asjadega kaasa. Isegi kui see mulle mingit lõbu või kasu ei too. No alati ei peagi kasu saama aga nautida tuleks ikka! Ja seetõttu jäävad paljud pika ninaga või saavad rohkemal määral haiget. Mul pole endal piisavalt aega ega võimalust oma asju kuskile mahutada ja ongi jälle stressilaadne olemus. Ei taha enam. 

Üheks lubaduseks saab ka olemasolevate kokaraamatute kasutamine. Milleks ma neid soetan kui midagi ei tee. Nüüd tuleb retseptid järgemööda ikka järgi proovida ja vot selline kurikaval plaan on. Iseasi millisest aga alustada :P Takkaotsa kavatsen juba selle aasta sees algust teha kudumisega. Ühe sokipaari võiks aastaga vast ikka valmis saada ja kuidas sa elad maal talus kui ei oska sokkegi kududa. Neid kulub siin nagu kive meie olematule sõiduteele :P 

Lisaks tahan ma kindlasti jõuda Soome ja sellega seoses püüame täita ka minu ühte suurimat unistust (no siiani on kaks suurimat juba ju täitunud) ja külastada Lapimaal Jõuluvana! Kuid niisama Helsingi uudistamine ja paar-kolm ägedat kaltsukat võiksid kaa kavas olla :) Ja ühest toredast kalapüügireisist renditud mökis järve ääres kaa ära ei ütleks...

Või ehitaks alla jõekääru hoopis pisikese kuurikese kus teinekord ilusatel suvepäevadel virguda :)

Oi neid uue aasta plaane, kes seda oskab öelda millega me jälle hakkama saame!

Ilusat jõulupühade algust, rohkelt unistamist ja parimate söökidega maiustamist! :)

1 comment:

Heli Künnapas said...

"Ei"- ütlemine on hea oskus, mida tuleb uuesti ja uuesti õppida! Jah, kõik teod ei pea endale kasu tooma, aga võiks siiski oma prioriteetidega kokku minna. Nii on lihtsam endaga sõbraks jääda!

Kui aga elus võtavad lõpuks suurema osa teistele tehtavad teod, siis oled varsti ise tühi ja ei saa ka teistele midagi anda.