20.10.15

Oktoober talus, kodus


Vaade ajutise köök/elutoa aknast aiale. Tegu on siis tulevase kontoriga. Keetsin kanadele ja Murile sooja putru ja riivisin sekka mahlaseid porgandeid. Läks nagu soe sai ärganutele :)


Meie tillukene Findusbeebi läheb reedel operatsioonile. On aeg! Siis saame südamerahus lasta tal koos Kitu ja Triipsuga ringi möllata. Alles see oli kui ta mulle peopessa mahtus ja nüüd püüab ta ise 3 hiirt päevas (ja sööb sama isukalt)


Triipsu on tagasi kodus! Täna magab esimest ööd toas, Kitu kaisus. Nagu varem. Oi kui vahva! Ja õnneks saavad nad Findusega väga normaalselt läbi. Aegajalt ikka kaklevad aga see on täiesti normaalne, arvestades kui sageli Findus neil saba külge hüpata tahab :)


Selleks hooajaks tuleb kullimannekeen maha võtta ja järgmiseks uued riided selga ajada :) Töötas ideaalselt!


Preilid söövad Härra valvsa silma all hommikueinet. Oma uue (ajutise)kuudi eesruumis :) Õnneks saavad nad tänavu sooja sügise abil päris pikalt hoovis ringi silgata ja ussikesi otsida. Nende lemmiknurgaks on saanud maja lõunapoolne külg ehk välisukse juures nurgas. Seal on alati päike ja nii soe!


Täna saabus selle sügise sõnnikukoorem ning laotati kohe laiali kaa. Homme on loodetavasti oodata ka atra, sest ise me tänavu ei jõua. Küll hakkame ka ise sellega üheltmaalt pihta :) Lootsin, et oleks jõudnud kõrvalt põllu arvelt laiendada aga noh, miskit peab ju uude aastasse kaa jääma :) 


Võtsin lõpuks Muriga jalutama minnes kaamera kaasa ning pildistasin üles mõned osad meie tavateekonnast. Said päris ilusad pildid, olen vägagi rahul. Muri oli tubli ja püsis pildistamise hetkel kenasti paigal. Ta on nii kiire õppija! 


Minu üks vaieldamatult lemmikpilt! Sellised kogemata vales fookuses pildid on nii emotsionaalsed teinekord. Ja mulle tohutult meeldib just see hetk Murist :)


Ehitustööd jäävad hetkeseisuga pidama, miks, pole oluline. Oluline on olukorraga toime tulemine ning tasapisi õpime harjuma. Ma arvan, et tobe oleks kurta välikäimla või pesemisvõimaluse puudumise üle, eriti kui meil pole veel lapsi ning käime pea iga päev linnas ning vajadusel vanemate juures. Küll jõuab luksus ka meieni. Esialgu naudime sellist harva eluviisi. Kartuleid on küll üsna tüütu jääkülma veega pesta, sest ega ma siis ju sooja vett juurde ei viitsi keeta. Eelkõige Finduse tõttu, koguaeg valva, et ta toast välja ei lipsa kui ma kuuma veekausiga ringi askeldan. Võib olla otsin lihtsalt vabandusi, küll ma selle külma vee mõneks ajaks ära kannatan. Oktoober on kinkinud meile tõeliselt soojad sügisilmad ning kiidan loodust selle eest, ent teisalt tean, et taoline sügisilm ei ole üldse hea. Liiga soe ja pehme. Südames olen ammuilma lume ja tuisu ja jääpurikate maailmas. Ja loodan, lausa anun, et tänavu jõulud valged ikka oleksid! Meie esimene aasta...

Kuigi tundus, et sügistöödega saime sinapeale, siis reaalsuses oleme ajast väga maas. Suvel oli aega küll ja veel, nüüd läks jube linna vahet sõelumine käima ja see teeb veidi tigedaks. Pean juba korralikku plaani, et öelda EI linnale ja JAH talutöödele. Paistab, et külm siiski vaikselt saabub ning see sunnib tööde lõpuleviimisel takka. Kuidas siis muidu. Jõudsin kasvuhoonetega ühelepoole ning need jäid nüüd tõesti kevadet ootama. Karulauk sai piparmündi kõrvale maha. Ühistu tõi täna korraliku koormatäie sõnnikut põllule ning lähipäevil saab ka maa ümber kaevatud. Jäänud on veel maasikate rohimine kuigi kardan, et see jääb kevadeks, sest tütartaimed jäidki maha ja tundub, et südames lükkasin selle töö edasi. Pole hullu. Porgand ja õunad tuleb ruttu ruttu hoiule varuda. Puude alt on veel mahavarisenud saak kokku korjata ning komposti vedada. Suvetoa ööbimiskorrus sai kenasti puhtaks, kuivamisel olnud sibulad ja küüslauk kenasti kastidesse. Jõudsin ka alumise, töökuuri koristamiseni kuid see on paaripäevane ettevõtmine. Vähemasti on nüüd liikumisruumi ja väga palju rämpsu likvideeritud. Kopa põhjustatud rööpad said suuremaltjaolt täidetud ja silutud ning meie tulevane kelgumägi ootab natukest silumist. Aga sellega pole kiiret. Las talv ja ilmad teevad eeltöö ära. Kõige suurem pind silmas ongi just rämps! Et saaks need vanad eelmiste omanike värvipurgid juba minema viia ning kilepraht konteinerisse ja see eterniit...Oh! Nii väga tahaks kevadeks puhast pinda maja ette. Ja need jõekaldast turritavad jämedad klaasikillud, no nii tahaksin nad enne kevadist veetõusu ära noppida! Aga ma annan endale ka armu. Kõike ei jõua. Ja ei peagi. Ma kolisin maale, et nautida töö tegemist omas tempos. Ma ei leia, et peaksin hommikul kell 6 ärkama ja uinuma südaöösel. Miks vaevata ennast juba esimestel aastatel ränga tööga? Ei tohi! Nautima peab! Ja naudin seda hetke mil need sogahunnikud ükskord kadunud ning hein on taandunud. Ja vot siis, võin ma kell kuus hommikul üles ärgata, et kassidega terrassil hommikupäikesetõusu nautida :)

1 comment:

Maiken said...

mõnus ülevaatlik postitus. ilus härmatis, ilusad kassid ja mu suurim lemmik on altpoolt kolmas pilt - imearmas Muri. tema nöoilme siin meenutab veidi meie Elvise oma.