27.10.15

Oeh

Ah, täna ei ole lihtsalt tuju! Hommik algas päris hea hooga ehk küpsetasin porgandikeeksi (toas on imeline lõhn!), tegin Härrale süüa tööle kaasa, loomadele keetsin potitäie kartult. Käisin Muriga mõnusalt jalutamas ja pesin kõik nõud ära. Ehitasin Findusele lõpuks väikese kraapimispostikese ja lasin kanad hoovile jalutama. Võtsid teised mõnusalt päikest. Vedasin kuuride taga veidi oksi lõkkesse kui kukk kisama pistis. Kõik toimus pm sekunditega, alates sellest kui ma astusin kuuri taha peitu ja hakkasin teiseltpoolt tagasi jalutama...

Kanad on nii rumalad elukad, et kurb kohe! Igatahes. Üks totakas oli suutnud Muri aedikuesise võrgu vahelt läbi hüpata (meil on hetkel ajutine võrk aia ees) ning muidugi oli koer kohe kallal. Kukk va jobu aga läks järgi ja arvas, et päästab oma preilna ära!!! Hea oli, et mu jalad väledalt liikusid ning olin läheduses, sest jõudsin õigel hetkel võrgu juurde, et kukk välja lasta. Ilmselgelt ei suutnud see ajudeta nokats enam välja saada. Jumal tänatud, et Muri kana kallal askeldas, nii ei saanud kaks lindu hukka. Puhkesin poole päästmise pealt hüsteeriliselt nutma ja üritasin koera enda juurde kutsuda aga eks tema veremaitse on juba esimesest korrast nii tugev, et hakkas isegi urisema mu peale. Lahkusin otsemaid ja karistuseks jääb ta täna söömata. No tegelikult kui aus olla, siis kõhu sai ta värskest kanafileest kenasti täis...

Ajasin ulgudes kanad tagasi aedikusse ja nüüd nad suplevad oma liivavannis koos kukega. Nagu poleks kunagi midagi juhtunud. Minu tuju aga täiesti miinuses, pisarad voolavad. Mul vist ei olegi kanast kahju kui aus olla, aga koerast...

Vere maitse on tal tõenäoliselt juba eelmisest elust suus. Midagi pole teha. Seetõttu ei saaks ta ka elusees lahtiselt meil kodus ringi liikuda, kasside ja tõenäoliselt ka naabrikoerte pärast. Ja kukele toon nüüd talveks kaks uut kana juurde. 

Eks edaspidi olen jälle targem! Ajutised asjad ei tohi jäädagi ajutiseks ja kanade kanseldamise osas tuleb rohkem piiranguid sättida. Nende enda elude huvides. Kaua ma neid kanu siia juurde ostan :(

Nüüd olengi toas. Ei suutnud enam ühtegi kivi ega lauda liigutada. Pisarad ainult voolasid, sest kuudi juures istus rõõmsa näoga koer, kes ei saanud aru, et on midagi valesti teinud...

2 comments:

mäemamma said...

Pai!

Anonymous said...

soovitaksin võhivõõra inimesena üht raamatut. http://www.apollo.ee/koerakuulaja.html