5.9.15

Täna ja homme ja järgmisel aastal



Täna oli meil just kui väike talgupäev, mis öösel algas korraliku äikesemüra ja tugeva vihmasajuga. Mõtlesin peale kõuemürina äratust, et ongi terve nädalavahetuse töödekava rikutud. Hommikul äratuse peale ärgates ei üllatanud mind õuest kostuva vihmavalingu helid mitte kuidagi. Findus vaatas mind täpselt samasuguse "told you so" näoga. Suhtlesime emaga sõnumite kaudu ning lubasime ilma jälgida. Kartulivõtt jääb igatahes ära. Magasin veel paar tunnikest ning ärkasin lõpuks koos Findusega üles. Õues tundus ilm juba parem. Viisin Muri jalutama ja lasin pahased kanad õue. PS! Kanu on meil nüüd 9, sest kui paar päeva tagasi üksi kartulipõllul tegutsesin, viis tõenäoliselt üks kullidest kana minema, sest teise päästsin vaid loetud sekundite jooksul ühe tiivalise käest ära. Valasin ikka korralikult pisaraid, kanast oli muidugi kahju aga nähes vaatepilti, kuidas ta oli üritanud elueest läbi võrkaia ennast pressida, teiste juurde, oli lihtsalt kõige kurvem vaatepilt üldse. Paraku ei ole me teda ka kusagilt leidnud, seega järeldame, et tegu oli kullidega. Nüüd on aial võrk ja kanad saavad hoovile vaid siis kui inimesed nende läheduses on. Õnneks on nad nüüd rohkem kokku hakanud hoidma. 

Taevas oli üsna kurjakuulutav, ent rahvas tuli lõbusas tujus kohale. Saime päris mitmel korral tugevate paduvihmadega kuuri all istuda, ent nüüd on meil valmis imeilus saunakorsten, 3 vagu kartuleid veel võtta, talveks pliidipuud kenasti katte all olemas ning täiesti viimase vindini ära koristatud elutuba. Kanadel on aia peal kirsivõrk ja saan nad turvalisemalt aedikus olles õue jätta kui ise linna lähen. Eks nüüd algab võitlus rebaste vastu, sest ega see külm aeg enam kaugel ei ole. Kohe kohe alustan kanakuudi ehitusega. Meil olid taaskord suurepärased abilised ehk meie vanemad, minu armas K+K ning Härra parimaid sõpru. Vanaemagi tahtis kangesti kaasa tulla ning ei luba ka homme eemale jääda, et viimased vaod üles võtta. Mul on nii nii hea meel, et leidub inimesi, kes meid iga kell aitavad, meile toeks on. Ja ma ei oska oma tänu enam kuidagi väljendada. Olen lihtsalt sõnatu!

Tasapisi ootan sügise püsimajäämist ning peagi saabuvat talve, mil välitöödega otsi kergelt koomale tõmmata ning isegi pisut puhata. Tööd oleme kõvasti teinud ja oi oi millise põnevusega ootan järgmist hooaega. Kõiki neid plaane ja ideid. Ootan, mil saaksin põllud kopliteks teha ning sõidutee ära piirata, et istutada uued kased ning kaunistada tee äär maakividega, et kopliteks oleks silmailu ja sissesõidu otsas üks ilus postkastike. Tahan ilusat aiaväravat ja plekkpange lilledega seal najal. Kanadele mõnusat kuuti ja vahvat aedikut ning Murile terrassiga kuuti.

Aga homme alustame kartulite ja talvepuudega :) Küll jõuab!

No comments: