19.1.17

Hobusel on valus!


Kui väga tahaksin ma ise praegu peaga vastu seina joosta ja endal juukseid peast kiskuda, sest ma olen olnud lohakas ja süüdistan ennast nüüd hoolimatuses egoismis ja kõikides muudes halbades omadustes. Milline meeletu süümepiinade tulv on minust lihtsalt ühe ööga üle jooksnud... 

Ostsin oma kahele kabjalisele vahelduseks uue koti graanuleid, sest Eggersmanni müsli sai otsa ning uus laar tuleks alles kuu lõpus. Kurb oli vaadata kuidas nad igal hommikul nõudsid ja ootasid. Teisalt, liiga järjekindlalt sama sööta anda ma ei plaaninudki. Väike paus oleks täiesti okei olnud, et kevadel kui trenniperiood jälle algab, uuesti alustada. Koti panin ma talli puust suure tünni sisse ja katsin kahe pangega. Kott oli kinnine. Ilmselgelt juhtus just nüüd, et mu kallis Ginnie teleportis ennast läbi lintide ja leidsin ta hommikul selle sama koti kallalt. Veerand oli tal juba pintslisse pannud. Oeh. Teadsin, mis sealt nüüd tulla võib ja hakkasin teda tihedalt jälgima. Tund aega hiljem kui hakkasin neid õue viima, korises tal kõris imelikult aga hobune oli reibas. Õues pisut perutas isegi, sõid isuga heina (vale, oleks ma vaid teadnud, et peale söömine saab veel hullemaks) Peale lõunat, enne hämarat läksid nad talli. Ta puhkas koplis ja oli iseenesest normaalne. Võib olla veidi loium. Kui nüüd meenutan. Viisin nad tuppa, sest õues tuiskas kergelt. Kui Spirit isukalt oma peotäiekest graanuleid sööma hakkas, siis Ginnie keeldus kõigest. Ka veest. Korinaid kuulsin uuesti aga ei midagi tõsist. Tulin neid 1.5 tundi hiljem kontrollima...

Ginnie hingamine oli juba liiga kiire, äkiline, ninasõõrmed puhevil ja suu valget vahtu täis. Kõht kivikõva ja punnis. Need korinad olid nüüd ka kõhus ja väga väga kurja häälega. Õnneks oli ta rahulik, puhkas jalga ja püsis paigal. Tundus, et ta oli püherdanud, sest tekk oli põhuga koos. Kimasin tuppa ja hakkasin veterinaare läbi helistama ent mida sa õhtul ikka teed. Eks meil siin ole ka paras pommiauk Pärnus. Olin juba totaalselt aru kaotamas kui sain lõpuks kiiresti abi hoopis Metsaküla tallist (aitäh taaskord Ingre!) Peremees toimetas minuni vajalikud valuvaigistid ja jäin öövalvesse. Pool tundi hiljem hobune juba veidi lõdvestus. Tund aega hiljem julgesin talle veidi vett proovida, mis läks väga väga vaevaliselt ent tagasi välja ei tulnud ehk et ummistus ei tundunud nii tõsisena ehk... Kuna muuda teha ei olnudki, googeldasin sümptomeid ja sain abi välismaiste saitide pealt. Tõenäoliselt sooleummistus. Tiirupaanika oli meil ka ent tõenäoliselt neid siiski tal ei olnud (ehk) Leidsin nippe mida teha. Hakkasin kaela masseerima ja leidsin sealt ühe kühmu mida 20 minutit mudisin. Peale seda tegi hobune oma esimese häda. Mina juubeldasin! Masseerisin teda veel ent tal hakkas minust juba villand ja uni kippus talle peale. Ta oli üsna läbi. Valvasin teda kella kaheni öösel ja otsustasin, et viimased 3 tundi on ta stabiilne olnud, lähen tuppa. Teha ei saa ju ilma veterinaarita rohkem midagi...

Hommikul kell 8 oli äratus ja kimasin talli. Endal süda saapasääres, mis olukorra ma eest leida võin. Minu südamerahuks ja suurimaks rõõmuks oli hobune peaaegu tema ise. Häda rohkem ei olnud teinud ent võttis mind rõõmsa ilmega vastu. Korinaid oli null! Kõrv paljaks ja kuulasin teki all kõhuhääli - väikesed armsad mulksud, hakkasin rõõmust nutma! Kõht oli ka veidi järgi andnud ja hingamine oli 100% taastunud. Pakkusin vett ja jõi ilusate korrapäraste lonksudena. Olek on loid ja rahulik. Jalutasin temaga veidi. Helistasin siiski uuesti arstile, kes oli just Pärnus ja tuli läbi. Kuulas, vaatas. Arvas, et olukord on hea. Ta on nüüdseks kaks väikest portsjoni heina saanud ja tellin edaspidi kuivsilo (hein hakkab lõppema ja allesjäänud ei ole enam hea väljanägemisega) Tal on kindlasti vaja nüüd taastuda ja loodan südamest, et see õnnestub kiiresti ja korralikult. Ta vaatab minu sehkendamisi reipamalt kuid eks ta on väsinud ja häiritud.

Ta saab ju märtsikuus 25!!! Minu kullakallis pussakas :(